Jumala teadlikkus meie mõtetest

Jõudsin ühele huvitavale arusaamale, mida teiega jagada tahtsin
Kui mitte kõigis, siis enamus allikates ja pühakirjades mainitakse väga konkreetselt ja tihti seda, et Jumala eest ei jää miski varju, ta näeb ning teab kõike, mida me teeme ja ERITI, mida me mõtleme. Ehk teisisõnu Jumalale ei saa kunagi valetada, sest meie mõtted on tegelikult avalikud ja kättesaadavad.
Teine huvitav külg on asjal see, et me ei saa ka iseendale mitte kunagi valetada Sest meie MINA meie sees teab, kuidas asjad on, mida tunneme ja mõtleme, isegi, kui püüame end vastupidises veenda. Ma usun, et sarnaseid olukordi on meil kõigil ette tulnud, kus me peame küsima endalt "keda ma õigupoolest petta püüan sellega", sest me tunneme oma enda teadlikkuse ära, mis meile reaalsust peale "surub". See "enda teadlikkus" teab tihtipeale asju rohkem ja täpsemini. Asjata ei öelda, et meie sees oleks justkui kaks isikut, kelle vahel toimub alatasa vaidlus ning meie peame otsustama, keda kuulama jääda.
Sellest punktist lähtudes seob see väga huvitavast küljest omavahel poindi sellest, et see sügav teadlikkus meis, mis teab kuidas asjad tegelikult on ja kellele me ise vahel valetada püüame, ongi osa Jumalast. Sest Jumal on kõikjal, ka meis endis, ning talle valetada ei ole võimalik.

Kas see jumal on sisemine või väline tegelane?

Koraani sonade jargi: Jumal on meile lahemal kui meie kaelaveen
Sisemine voi valimine? Pakun et molemat korraga. Kaelaveen on meie sees.. Ja Jumal on meile sellest lahemal.. Samas on Koraanis oeldud et Jumal on igal pool. *(2:115) ja et Jumal on esimene ja viimane, seesmine ja valimine ja taielikult teadlik koigist asjadest.. *(57:3)

Seega minu praegune arusaam on et Jumal on koiges ja koigis esindatud.. Ehk siis koik loodu kokku ja koik mis sellest valjapoole jaab on Jumal. Ja Jumal on yks.

Kas ookeanist (Jumal) voetud veemolekul (inimene) on ookean? Yksi kindlasti mitte. Ja ometigi on see osake ookeanist. Osake tervikust. Isegi kui seesama veemolekul hulbib miskise pudeli sees selles samas ookeanis (meie elu siin maal, nailine eraldatus)...

Ma olen ka sellega nõus Meie eksistents Jumalaga toimub samaaegselt ja see teeb meist ühe.

Kas teil ei ole kunagi olnud niisugust natuke hulluksajavat tunnet, et keegi nagu pidevalt "kuuleks" kõiki teie mõtteid? Mina tunnen end sellest mõttest halvasti, et kõik mu mõtted on kellelegi teada, olgu siis Jumal või mu teejuht või kes iganes. Kui ma oleksin nii täiuslik, et suudaksin oma mõtteid täielikult juhtida ja kontrollida ja veel SELLES maailmas, siis ma arvan, et ei oleks materiaalsel kujul inimene planeedil Maal. Aga samas see ei tundu mind lohutavat, sest ma ikka tunnen end vahel pähhisti kui taban end mingi mõtte pealt, mida ma ise ei arva, et peaksin endale lubama.... Või ma ei tea, kas te saite nüüd midagi aru ka?

Aga milleks endale üldse mõtteid keelata? Kes sinu üle kohut mõistab sinu mõtete pärast? Mitte keegi tegelikult Põhimõtteliselt ei olegi olemas mõtteid, mille pärast "pähhisti" või siis süüdi tunda sest kõike teeme me oma arengutasemele vastavalt ja kui üks hetk taipame, et mõni mõte meile ei sobi (st. meie heaks enam ei tööta) siis peaks tundma parem rõõmu, kuna järelikult on toimunud areng ja me oleme valmis mõtlema asju ümber

Aga kui mu mõtted on täiesti avalikud nagu see, mida ma välja ütlen... Võib-olla ma elan oma peas lihtsalt täiuslikus maailmas, kus kõik toimubki telepaatiliselt ja nõmedaid mõtteid ei eksisteeri

See on ülilahe Mul on ka selline maailm

Ma ise püüan lähtuda oma mõtete mõtlemisel sellest et need tooksid endaga kaasa meeldivama enesetunde. Mõtted, mis tekitavad ebameeldivaid emotsioone, püüan kiiremini suunata uutele radadele.
Viimati kuulsin kusagilt soovitust et kui satute vastamisi mõtte või olukorraga, mis tekitab ebamugavust või ebameeldivaid emotsioone, tuleks enne mõtete uutele radadele suunamist teha antud situatsiooniga rahu.

Iga asi siin maailmas on tasakaalus. Ja tasakaal, nagu näha, ei seisne selles, et selles oleks vaid ühesugused ja ühetaolised elemendid vaid pigem erineva kaalu, sisu ja olemusega elemente, mis üksteist laiemas perspektiivis tasakaalustavad. Valikuvabadusel on mõte ainult siis, kui eksisteerivad valikud, mille vahel on vabadus valida.

Seega negatiivsete mõtete (loe: mõtete, mis toovad kaasa ebameeldivad tunded) tasakaalustamiseks on olemas variant mõelda positiivseid mõtteid (mõtted, mis tekitavad parema enesetunde). Üks ei ole parem kui teine - nad on mõlemad osa meie ees asuvast valikutepoest, milles leidub mida iganes fantaasia lubab leida.

Lisaks kõigele muule - kui poleks olemas nn nõmedaid mõtteid, muutuvad mingil ajal head mõtted niivõrd mõttetuks et neist ei oskakski täiel määral rõõmu tunda

Iga asi, mida vaatleme, sisaldab endas seda, mis on meeldiv ja seda, mis ei ole. Absoluutselt igas olukorras on võimalik näha midagi positiivset ja midagi negatiivset. Ja valiku peab tegema igaüks ise. Kes teeb, kes jätab tegemata..

Enamus inimesi pole harjunud oma mõtetega tööd tegema, seega nende mõtted on kui perutavad hobused, kes veavad neid kaasa ühest kohast teise ja inimene tunneb end kui saatuse mängukannina. Samas kui inimene õpib juhtima oma mõtteid, saab ta vabaks