Pole ammu enam midagi sellist kirjutanud. Ent T blogi lugedes hakkas silma üks teatav koerateema mõni päev tagasi ja mida E blogi kommentaare lugedes veel keegi kallis inimene oli maininud. Ja noh see saigi otsustavaks. Et äkki ikkagi võiks selle mõni päev tagasi kirja pandud mõttevälgatuse / inspiratsioonisähvatuse ka kusagile avalikustada. Sest nagu iga asjaga, on ka selle teemaga neid, keda see huvitab ja neid, kel kama kaks. Neid, kes mõne osaga sellest nõustuvad ja neidki, kelle jaoks järgnev kirjutis võiks pigem olemata olla..
Eks igaühe oma valik, mida ta asjast arvab ja kes ta selle mõtteavaldusega võrreldes olla tahab ja seeläbi ka on.
Seda juttu ei kirjutanud algselt selle foorumi vaid oma blogi jaoks. Ent kuna otsustasin et usuteemasid blogisse parema meelega ei paneks ja et siin on juba koht olemas, kus samuti oma mõtteid justnimelt sel teemal väljendada, otsustasin selle foorumi kasuks. Seda enam et siia viimasel ajal oleks otsekui veidi elu sisse tulnud
Jätan edasise teksti muutmata, jäägu nii nagu kirjutamisel välja kukkus
Millest siis juttu tuleb?
Teemaks on puhtus. Puhtus islamis. Moslemid on väga uhked oma puhtusepidamise kombe üle ja peavad seda üheks tähtsaimaks asjaks nende religioonis. Puhtusel on tegelikult kaks aspekti. Füüsiline ja vaimne. Tihti kiputakse üle tähtsustama seda füüsilist aspekti puhtusest, jättes unarusse palju tähtsama poole - mõtetes asuva puhtuse. Arusaadav ka. Kõrberiigid, mis islami sünnimaaks, ei hiilga just eriti füüsilise puhtuse poolest. Kes vähegi mõnes neist käinud, on näinud et soojas kliimas läheb kõik erilise kergusega halvaks, läppama, hapnema. Tolm, satikad jne..
Vaimne puhtus on midagi, millega iga inimene individuaalselt peab tegelema. Ei saa puhastada kellegi teise mõistust ja mõtlemist, see saab juhtuda ainult läbi töö iseenesega. Koraan paneb suurt rõhku just sellele aspektile elus - vaimsele puhtusele, soovitades rääkida vaid häid sõnu, kontrollida oma mõtteid ja hoida neid puhastena, teha head (ja heategu ei saa iial tulla mürgistest mõtetest), vaadata mööda vigadest, mitte mõnitada teisi jne.
Ent kui palju paneb Koraan rõhku füüsilisele puhtusele? Ja milliste korralduste läbi?
Esiteks arutleks teemal
misasi on füüsiline mustus? Kogu füüsiline maailm on oma olemuselt suhtelisuse väljendus. Igal asjal on kaks äärmust ja nende vahele jääv lai skaala, mis esindab äärmusi erinevates variatsioonides. Üks selline komplekt vastandeid on "puhas" ja "must", mille vahele mahub siis erinevat sorti räpasuse ja puhtuse astmeid. Koos moodustavad nad tasakaalus oleva süsteemi.
Inimene vaatab kõike oma mätta otsast. Kusjuures iga mätta pealt näib maailm päris erinev. Minu mätta pealt näeb maailma selliselt (teretulemast minu mätta otsa
):
Inimese jaoks on koer ehk must, samas aga koera enese jaoks (ja moslemi jaoks on koer ka moslem eks) on ta piisavalt puhas. Koeras elava parasiidi jaoks peitub koeras söögilaud..
Inimese jaoks on kellegi väljaheide (sorry, nõme võrdlus, aga pange tähele pointi) mustus, samas kui ussikese jaoks, kes sellest toitub, on tegu pidulauaga. Hunnik, mis usside ja bakterite pidusöömingu ja väljaheidete toimel komposteerub, muutub toidulauaks näiteks meie köögiviljadele ja puuviljadele, mida me ise heal meelel näost sisse ajame, muutudes seega ka osaks meie peolauast.
Nüüd väide et
inglid ei tule sinna, kus on mustus. Ja moslemite poolt pühalikult usutud väide et inglid hoiavad näiteks wc-st kauge kaarega mööda.. Kus need inglid siis asuvad? Tänavad on täis igasuguseid väljaheiteid. Üsna lihtne on astuda sisse näiteks linnu poolt jäetud väljaheitesse või millesse iganes. Kas tänaval leidub ingleid? Millises komposteerumisjärgus peaks olema eelpoolnimetatud hunnik, et ingel selle läheduses suudaks olla? Kas see kui hunnik mullaga segunenud ja seeläbi porgandile kasvulavaks saanud, on juba piisavalt puhas?
Ja Jumal on loonud nii inimese kui ka sellesama eelpool nimetatud hunniku..
Kui käed on tolmused, siis peame neid mustadeks, ometi on Koraanis antud juhised vee puudumisel end tolmuga/pinnasega puhastada enne palvetamist? Millest tekib seesama pinnas? Osa sellest moodustavad raudselt kellegi väljaheited, kõdunenud orgaanilised osakesed jne. Selles võib leiduda surnukehi erinevas lagunemisastmes (ükskõik mis suuruses surnud eluvormid) jne jne. Ja ometi usutakse inglite kohalolekusse palvetamisel.. Usutakse niipalju, et palve lõpuk keeratakse pea vasakule ja lausutakse endast vasakul olevale inglile assalamu aleikum ja sama toimitakse paremal pool asuva ingli kohta..
Tekkis veel üks (üsna tobe, ma tean) küsimus: kui keegi palve ajal rahvast täis moshees kogemata peeretab, kas see ajab ruumist kõik inglid minema ja kui kauaks?
Kas tolmune kodu on puhas või must? Kas muldonnis muldpõrandal elades elad puhtuses või mustuses? Mida muld endas kõike sisaldab, sellest juba rääkisin..
Koraani värsid 59:1, 61:1, 62:1 jne räägivad sellest, kuidas KÕIK (ingl.k everything) ülistab ja kiidab Jumalat. Seega nii meie mõistes elus kui ka eluta loodus.. Nii puhtus kui "mustus"
2:115 järgi kuhu iganes sa ka ei vaataks, seal on Jumala kohalolu (presence).. Seega jällegi nii "puhtuses" kui "mustuses", korras kui korralageduses jne. Need kõik loovad maailmas tasakaalu. Ja Jumal on loonud maailma tasakaalu. Seega pole olemas kohta/olekut, kus Jumalat poleks.
Nüüd tekib küsimus et kui Jumal on igal pool alati olemas, ükskõik kuhu me ka ei vaataks. Ja KÕIK ülistab Jumalat. Siis järelikult pole Jumalast tõesti kusagil pääsu. Wc, mis mõningate uskumuste kohaselt võib pakkuda privaatsust ingli silmade eest, ei paku aga privaatsust Jumala kõikenägevate silmade eest. Sest ka wc-st vaatab sulle vastu Jumal. Ei usu? Ok, kaalumiseks järgmine värss..:
50:16, mille järgi Jumal on meile lähemal kui meie kaelaveen.
Seega on Jumal alati meiega, kuhu iganes me ka ei läheks. Ja kui Jumal on meiega, miks peaksid inglidki eemale hoidma? Kardavad mustust? Kelle jaoks mustust? Kas seda mida inimene mustaks peab ja ussike või porgand pidulauaks ja ideaalseks elukeskkonnaks? Kas seda, mille inimene mingi aja möödudes mingil teisel kujul omale suust sisse ajab?
Vaata kosmosesse ja näed et sulle vaatab vastu Looja poolt loodud vägevus. Mõõtmatus, piiritus, lõpmatus. Vaata enese sisse, alusta füüsilisest lihakehast. Erinevad koed, rakud mis neid moodustavad, keemilised elementide ühendid, mis teatud viisil kokku kombineerunud ja funktsioneerivad täiuslikult. Aatomid, millest kõik koosneb. Elektronid, mida erinevate tuumade ümber erinev arv tiirleb ning mis sisuliselt koosnevad juba samast materjalist. Prootonid, neutronid ja veel väiksemad osakesed, millest need omakorda koosnevad. Kuniks kõige peenemal tasandil koosneb kõik erinevatel sagedustel võnkuvatest energianiidikestest. (noh nagu uusimad kvantfüüsika avastused räägivad). Siis tegelikult kõik meid ümbritsev ongi erinevatel sagedustel võnkuv energia.. Seega kui vaadata seda, millest kõik koosneb, siis 2:115 järgi on sealgi Jumala kohalolu.
Kui alguses polnud muud midagi peale Jumala ja Jumal lõi kõik meid ümbritseva ja samuti meid, siis millest Ta selle lõi. Kuna muud polnud, siis oleks võimalus oletada et äkki lihtsalt iseendast. Et nagu see energia jäävuse seadus, mille järgi energia ei teki ega kao vaid muundub ühest vormist teise..
Tekib küsimus et kes oleme meie? Me ei ole lihakehad. Sest meiL on kehad. Ent meie teadvus, see päris "mina", see ei muutu nii nagu lihakehad. MINA olen ikka sama kes ma olin lapsena. MINU KEHA ei ole.
Minu keha on mulle piisavalt lähedal et tihti unustada et ma ei ole minu keha. Ent Jumal paistab olevat lähemal sellest.. Kuhu iganes ma ka ei vaataks, seal on Jumala kohalolu. Aga kui ma vaatan enda sisse? Kui ma vaatan oma hinge? Kelle ma sealt leian? Enda või Jumala? Või mõlemad?
Inimese loomine. Koraani järgi loodi inimene maistest materjalidest (muld,savi, misiganes), kelle ees pidid inglid kummardama PÄRAST seda kui Jumal oma hinguse sellesse puhus.. Inimene ei olnud enne seda hingus(hinge) muud kui "savitükk".. Seega see hingus, see osake Jumalast, mis ei vanane, on see "MINA", mida tajume teistest eraldi oma näiliselt teinetesest eraldi asetsevate füüsiliste klompidena, ja milles on endiselt Jumala kohalolu (2:115). Jumala, kes on ÜKS.
Seega Jumala looming ei asu Jumalast eraldi vaid kuna absoluutselt kõiges on Jumal (2:115), kuhu iganes me ka ei vaataks, nähtavas ja nähtamatus, on looming Jumalaga ÜKS. Ja kuna Jumal on ÜKS, siis oleme meie Jumalaga ÜKS. Ja eraldatus on ainult illusioon.
Koraan ei ole midagi uut, see on ainult meeldetuletus (3:58). Ja meelde saab tuletada seda, mida juba teatakse. Olles Jumalaga üks, oleme kõigi teadmistega üks. Ja need, kes vaatavad enda sisse, leiavad Jumala endale lähemal kui millegi muu.. Nagu Muhammad tegi omal ajal koopas mediteerides. Nagu Aabraham tegi seda mõtiskledes ja filosofeerides. Nagu seda on teinud paljud teised meeldetuletajad, keda Koraanis kõike mainitud polegi, ent kes sellestki hoolimata on eksisteerinud...
Pealeht 
Teis Apr 13, 2010 12:53 am