Dikteerime aju!

Ma siin arutasin hiljuti sõbrannaga selle üle, kuivõrd suur jõud võib olla mõtlemisel ja mida kõike mõtlemisega saavutada saab. Me juurdlesime kahte kuuldud näidet sealhulgas. Üks neist oli inimesest, kes suudab oma mõttejõuga end nii kaugele viia, et kujutab ette, nagu viibiks ta külmal maal ning 23-kraadises ruumis ta kehatemperatuur langema hakkabki. Või siis joogidest, kes suudavad mediteerimise järel "vaimu viia sellisesse tasandisse", et istuvad keevasse vette ainsatki põletushaava saades.

Need viisid mind mõttele, kuivõrd me üldse oleme keskkonnast ja ümbritsevast mõjutuses ja kui palju me laseme iseendal seda olla? Ehk kui palju me ütleme ajule, mida ta uskuma peab ja kui palju usub ta ise?

Kui 23-kraadises ruumis kehatemperatuuril langeda lasta samal ajal ette kujutades, et me näiteks alasti Antarktikas ringi käime, siis peab see tähendama seda, et see ei toimu mitte seetõttu nii, et ONGI külm, vaid et me paneme oma aju uskuma, et on külm. Järelikult tekkiski mul siin küsimus, kui me tegelikult ka Antarktikas oleksime, kas me siis külmetaksime end seetõttu, et ongi külm, või pigem seetõttu, et me TEAME, et on külm ja me laseme ajul seda uskuda, öeldes: "Ok, nüüd oleks aeg kehatemperatuuri langetama hakata, sest väljas on külm."

Täpselt sama kehtib ka joogi puhul, kes istub keevas vees ja ei saa põletushaavu, vaatamata sellele, et see on ju ometi meie keha, mis on otseses kontaktis keeva veega. Oma silmaga ma seda küll näinud ei ole, tõsi, aga kui see tõepoolest tõsi peaks olema, mille tunnistajaks väidavad paljud inimesed end olevat, siis tekibki küsimus, kuivõrd oleme me keskkonnast sõltuvuses tegelikult ja kuivõrd me endale ise ette dikteerime, pannes enda aju teatud asju arvama. Nagu koraan ütleb (ma täpset värssi ei mäleta): elu on ju illusioon, eks? Järelikult, kõik, mis meiega toimub on ka illusioon ja me ei peaks millessegi liigse tõsidusega suhtuma.

Ja kogu meie arusaamad ongi ju ikkagi suunatud sellele, et me saame ise endale ette dikteerida, kuidas asjad olema peavad ning samas saame järelikutl ette dikteerida ka seda, mida me uskuma peame, vaatamata sellele, kuidas asjad tegelikutl on. Näiteks sisendama endale, et on külm ja me külmetamegi või siis teisalt ütlema endale, et halvad asjad, mis meiega juhtuvad, ei ole üldse nii hullud ja me peame neis positiivset nägema ja me näemegi. Minu meelest peitub selles hämmastav lohutus teada, et maailm on täielikult sõltuv meist endist ja meie mõtlemisest, kuidas me ise laseme endal mõelda Kui enda kallal piisavalt kaua ja palju vaeva näha ja endaga töötada, siis võibki selle teooria kohaselt elada õnnelikult ilma stressita, lastes endal mõelda, et asjades on alati ka hea külg ning samas jääaugus mitte ära külmuda, kui me ei lase endal mõelda, et praegu on külm ja loogiliselt me PEAKSIME alajahtuma

Mis te arvate?

ma keeva vee kohta ei oma isiklikke kogemusi peale poletushaavade. Aga kylma kohta oskan sona sekka oelda kyll.. Kunagi koolis sai kaidud tuulejakiga ja ega selle all peale pluusi muud polnud eriti ka.. valjas temperatuuri -20 voi nii oli kylm, aga mitte midagi valjakannatamatut. Nyyd vahel paksu vatijopega tundub ka kylmem olevat nii et on kyll motlemises ka asi monevorra kinni.

Olen kuulnud lugu, kus mingi sodur vahipostil kylmetas. Ka ikka mitmakymnekraadine pakane.. Hakkas endale ette kujutama et on saunas.. Lopuks hakkas selle tulemusena tal nii palav et hakkas higistama..

Venemaal on mingi vanamees, kes kaib aastaringselt lyhikestes pykstes.. Muud tal seljas polegi. jalas ka mitte. paljajalu..

Ja muideks on paris palju selliseid inimesi, kes teadlikult positiivselt motlevad ja elavadki onnelikult ilma stressita. Kutsuvad yles teisi ka sama onnelikult elama. Ent enamus inimesi saadavad nad pikalt ja ytlevad et see pole realistlik.. Et need roomsad inimesed on voltsid vms. Seda seetottu et nende maailm pole roomus ja raske on ette kujutada seda, mida pole ise kogenud.

Mina, oma Reaalkooli haridusega, ikka usun füüsikaseadustesse. Sest võib ju õuna laua nurgalt alla veeretada ja püüda talle sisendada, et ära kuku, aga gravitatsioonijõud teeb ikkagi oma töö.

Samas, on aga näiteks psühholoogias palju uuritud mediteerimist ja mõtete juhtimist. Mediteerimine on paljus sama, mis palvetamine ning just hiljusti arvas üks mu professor (absoluutselt mitte-usklik inimene), et palvetamisel on suur jõud. Ma nüüd ei räägi mitte palvetamisest kui Jumala poole palvetamisest, ning läbi Jumaliku tahte palvele vastuse saamisest. Palvetamisega inimene võtab natukenegi aega maha ning tal on tavaliselt aega oma asjadesse süveneda, neid analüüsida ning ka seada paika prioriteedid, mida tuleks teha. Tihti inimesed Jumala poole palvetades ju teavad, kuidas mingit asja saavutada.

Samuti on palju räägitud psühholoogias, et palvetamise, mediteerimise ja mõtlemisega me kontsentreerime või suuname oma aju (ehk tegevuse suunajat) teatud asju tähele panema, märkama ning oma nn salasoovi heaks töötama. Eriti paistab see minu arust silma õpilaste ja tudengite peal. Palvetavad, et eksam läheks hästi. Samas on nad kogu oma hingega eksami juures, õpivad nagu segased ning selle tulemusena läebki paremini. Tudeng, kes ei palu, et hästi läheks, ei saa seda ju nagu tea, sest natuke võib ju Jumala silmis häbi olla, et kuda sa nüüd küsid, ise aga logelesid viimased päevad selle asemel, et õppida.

On muidugi ka igasugust jura räägitud, et mõtle rahast hästi, siis ta tuleb sinu juurde. Keegi isegi pakkus välja, et rahast tuleks eriti teisipäeviti mõtelda.. hehehe. Tark on muidugi see mees (või naine), kes sellise jura müümisega rikkaks on saanud ning neid on päris palju.

Maksimum, mida me mõtlemisega mõjutada saame on oma keskendumisvõimet, käitumist ning suuresti juba läbi selle hakkavad positiivsed asjad juhtuma.

Eestlased on minu arust täiesti katastroofilises olukorras, mis puudutab näiteks esinemist või enese esitust. Tavaline on see, et eestlane kõige pealt vabandab, siis ütleb, et ta pole teab mis hea sel alal, siis veel 100 tuhat vabandust ning siis paneb lauale väga hea töö. Meil on harjumus olla äärmiselt tagasihoidlikud nign vähese eneseusuga. Aga kui me ise endast nii halvasti mõtleme, miks siis teised peaksid meist paremini mõtlema??? Suured teod, aga tulevad suure eneseusuga ning just seda saabki mõtlemisega 'parandada'.

Füüsika aga toimib, ning ma kahtlen, kas see mees suudab külmas ilmas endale põletushaavu tekitada. Nii et, ei tasu kõike, mis telekas näidatakse tõena võtta ;-) (sinna kategooriasse kahjuks vist langeb enamus asju, mis telekast tulevad).

mina ka reaalkooli haridusega Ja sellegipoolest vaidan et yks ei sega teist. Uuemad avastused fyysikas muideks kinnitavad samuti seda motte joudu.

Oled kuulnud sellisest asjast nagu "string theory"? See on yks fyysikute hiljutisim teooria. Paris ponev muideks, soovitan uurida Youtube.com otsingusse pannes leiab sealt kohe mitu head videot.

Siin ei kai jutt ju yldsegi mitte mottega ouna liigutamisest, vaid pigem sellest, mida teevad motted meie endiga. Kuidas meid mojutavad.

Koraanis on oeldud, et see maine maailm on vaid illusioon..
Fyysikas oleme oppinud et koik koosneb energiast, vonkumisest. Vonkumisest, millel on oma sagedus.
Mote on samuti teatud sagedusel vonkumine. Sel on kindlasti oma sageduspiirkond.

Universum ei koosne tyhjusest & miskitest planeetidest & tolmust selle vahel. See, mida meie tajume planeetide ja teab veel millena, on tegelikult lihtsalt vonkumised teatud sagedustel, mida meie silmad voimaldavad naha.. Koik, mis silma aratundmissagedusest&nagemissuurusest valjas, seda me lihtsalt ei nae. Mis ei tahenda et seda olemas poleks. Aatomi ehitust oppides teame et see koosneb tuumast & elektronidest, tuum omakorda protonitest&neutronitest jne,kuni jouame valja selleni et koige vaiksemad algosakesed, millest koik alguse saab, on lihtsalt teatud sagedusel vonkumine..

Koraanis oli kirjas, et Jumal loob oeldes "saa!". (i.k."be") Ehk siis sona kui sellise joud. Kuidas sai mittemillestki midagi? Kui vaadata asja energiatasandil ,siis see "midagi" on lihtsalt see, kuidas meie meid ymbritsevaid vonkeid tajume.. Me oleme selles mottes nagu raadiojaamad voi telekad, kes kogu selle krempli yles korjavad ja oma ajus ymber tootlevad, kuni hakkame koike seda tajuma ja veel niivord realistlikult.

aga see "jura" et motle rahast ja see tuleb sinu juurde.. see on paris tosi muide. Tulebki. Ma olen ise jargi katsetanud. mitte kyll rahaga aga muude asjadega. Tuleb kyll. Kui ise oma motetega ara ei bloki. See ongi see "palve" Jumalale. See on see, mida sa ihaldad ja mille Jumal sulle annab. Tapselt nagu Koraanis kirjas..
41:31 “We are your allies in this worldly life and in the Hereafter. In it you will have anything your soul desires, and in it you will have anything you ask for.”

Tsiteerin: :

Eestlased on minu arust täiesti katastroofilises olukorras, mis puudutab näiteks esinemist või enese esitust. Tavaline on see, et eestlane kõige pealt vabandab, siis ütleb, et ta pole teab mis hea sel alal, siis veel 100 tuhat vabandust ning siis paneb lauale väga hea töö. Meil on harjumus olla äärmiselt tagasihoidlikud nign vähese eneseusuga. Aga kui me ise endast nii halvasti mõtleme, miks siis teised peaksid meist paremini mõtlema??? Suured teod, aga tulevad suure eneseusuga ning just seda saabki mõtlemisega 'parandada'.

Selle nimi on kas voltsviisakus - lasteaiast maletan juba, kuidas keegi oma ilusa joonistusega minu juurde tuli ja ytles et vaata kui kole tuli valja.. mina ei saanud kuidagi aru et see kole oleks olnud.. aga kui ta ise ytles nii, eks ma siis noustusin sellepeale too tegelane vihastus mitu aastat hiljem sain aru, et nii noritakse kiitust.
Just, endasse uskuda tuleb. Ja oppida vastu votma. Koike, mida elu/Jumal annab. Tihtipeale tuleb meile vaga palju toredaid asju, aga inimesed ise torjuvad need endast eemale. Kas oma suhtumise voi negativismiga.

Aga jah, poleva tuha sisse astudes sain mina igastahes poletushaavad jalataldadele sytelkondimiseks ma vist ei kolba. Ei taha rohkem jargi ka proovida

Tsiteerin: :

Samuti on palju räägitud psühholoogias, et palvetamise, mediteerimise ja mõtlemisega me kontsentreerime või suuname oma aju (ehk tegevuse suunajat) teatud asju tähele panema, märkama ning oma nn salasoovi heaks töötama. Eriti paistab see minu arust silma õpilaste ja tudengite peal. Palvetavad, et eksam läheks hästi. Samas on nad kogu oma hingega eksami juures, õpivad nagu segased ning selle tulemusena läebki paremini. Tudeng, kes ei palu, et hästi läheks, ei saa seda ju nagu tea, sest natuke võib ju Jumala silmis häbi olla, et kuda sa nüüd küsid, ise aga logelesid viimased päevad selle asemel, et õppida.

hahaa eksamitest raakides.. ylikooli ajal oppisin eksamiks vaid yhe pileti.. (20 oli neid kokku) ja siis kuu aega palvetasin/mediteerisin et ma selle votan. Guess what: ma votsin selle pileti Huvitav et lotoga pole seda hiljem enam jargi katsetanud aga eksami sain hasti tehtud vahese oppimisvaevaga.. kuigi see aeg, mida kokku mediteerimiseks kasutasin, vois umbes sama palju aega votta, kui kogu materjali omandamine.. samas oli ikka tunduvalt lihtsam kyll ja seda pileti votmise mediteerimist olen kuulnud et nii monedki on kasutanud ja toimib. Aga peab olema ka 100% usk sellesse. Ei mingeid kahtlusi.

Just Uskuda tuleb! Mina tean näiteks vastukaaluks öelda oma enda tutvusringkonnast ühe inimese põhjal, et sütel kõndimine on võimalik küll Niiet meediajamast on asi kaugel Seega, miks mitte ka keevas vees podisemine, kui sisestada endasse õiged mõtted nii tugevalt, mis takistavad su kehal arvamast, et sa põlema PEAKSID loogiliselt Elus ei ole mitte mingit loogikat Niiet ma ütleks, et teie füüsikatunnid ei olnud siis järelikult eriti kvaliteetsed Ega see loogilisem ei ole, et tahked ja kõvad asjad tegelikkuses täiesti mittemillestki koosnevad Samuti ei ole eriti loogiline välja mõelda, misasjad on need jõud nagu näiteks mainitud gravitatsioon, elekter, isegi tuul või tuli Misasjad nad on sellised? Ometi me ju näeme/tajume neid ja nad justkui oleksid olemas Niiet palju palju on müstikat! Mina ei imesta küll enam millegi üle

fyysika areneb. fyysikud avastavad pidevalt midagi uut.. lihtsalt koolidesse need muutused nii ruttu ei joua mugavam on juba vana armsakssaanud asja moelda -opetada-oppida kui muuta oma arusaamu. Mina usun kyll et koik on loogiline, lihtsalt inimene pole koiki seoseid veel avastanud. Ja seeparast ta lihtsalt ei saa koigest aru.

Mina usun ka et sytelkondimine on voimalik Lihtsalt mina selleks tol hetkel ei kolvanud ja pole isu rohkem proovida ka

jaaauku olen kukkunud ja veesolemise hetkel olid motted valjasaamise peal, seega kylma yldse ei tundnud. Kylm hakkas siis kui valja sain ja tuul pyksid jaasse ajas

Aga elu on ponev ja iga paevaga jarjest huvitavam on. Lapsepolv tuleb vist tagasi Aeg, mil ohtuti magama minna ei tahtnud ja nii kui silmad lahti tegin, kohe tegutsema Lihtsalt niiiii palju ponevat on avastada

Täiesti õigus! Pole põnevamat asja kui elu ja selle avastamine Muide, tead, sa meenutasid mulle oma loogika-mõttega üht lauset, mida ma alles hiljuti oma lemmikseriaalist (X-Files) kuulsin, kui peategelased omavahel elu ja maailma üle arutlesid Ühes episoodis üks ütles teisele nii huvitava lause, mis mul siiani meeles on: mitte midagi ei ole vastuolus loodusega (ega universumiga üldse), vaid väga palju on lihtsalt vastuolus meie seniste teadmistega kõigest. Ja see on tõesti nii ju Kes teab, kui palju tegelikult meil veel teadmata on ja kui vähe me üldse kõigest praeguseks teame Niiet, just...kõik on loogiline, aga meie vähearenenud mõistusega vastuolus

Lugesin eile üht artiklit, mida ma sooviksin jagada teiega ka Just antud teema kohta, kuidas kõik on kinni suhtumises ainult. Pani mõtlema küll natuke Kasvõi inimeste rumaluse üle

Money money money money money

June 14th, 2008 by Ben Goldacre in bad science |

Ben Goldacre
Saturday June 14 2008
The Guardian

Like anyone with any faith in humankind, you rail against the professionalisation of commonsense: because however much the seedier targets of this column might enjoy spending their customers’ money, baubles are impermanent. We’re not interested in consumer issues. The greater crime, by far, is that quacks and miracle cure merchants disempower us; and, moreover, that we love it when they do.

A paper currently in press for the journal Organizational Behavior and Human Decision Processes addresses this issue explicitly. Participants were given a quiz on American history, with the opportunity to win cash rewards for correct answers (since we’re all simple experimental animals deep down), and the option to get advice for each question. The ‘advice’ was simply another student’s answers, perfectly likely to be wrong, and a reasonable model for self-appointed experts: it was from no great authority, and the experimenters were quite clear about this.

The participants were either offered the advice for free, or they were offered the opportunity to buy it. They were offered either option at various times, and it was made absolutely clear that the advice was of exactly the same quality, whether it was free or not. Participants were significantly more likely to follow advice they had paid for – and change their answers in line with it – compared with advice they received for free. We are suckers.

In fact, it’s already been a very good year for paying for things which should come free.

A study published in the Journal of the American Medical Association in March subjected 82 healthy subjects to painful electric shocks, offering them pain relief in the form of a pill which was described as being similar to the opiate codeine, but with a faster onset, in a lengthy and authoritative leaflet. In fact it was just a placebo, a pill with no medicine, a sugar pill, like a homeopathy pill. The pain relief was significantly stronger when subjects were told the tablet cost $2.50 than when they were told it cost 10c.

Even better is a paper published in January in Proceedings of the National Academy of Sciences. Volunteers tasted and rated five wines, each individually priced, although in fact there were only three different wines, and two were tasted twice: once labelled at $90 a bottle, and once at $10 a bottle. The results were very clear: cheap wine really does taste better simply because we are told it’s expensive.

More than that, when participants tasted the ‘more expensive’ wine, brain scans showed increased activity in the medial orbitofrontal cortex and its surrounding area, the rostral anterior cingulate cortex, in the frontal lobes. I’m pretty sceptical about the merits of this kind of brain imaging research, but I will indulge you by mentioning that the orbitofrontal cortex has previously been activated in studies looking at ratings of pleasantness of music and smells.

All the best experimental results from science make you question your prejudices, beliefs and values, reorganise your thoughts, and bin a few models. However disappointing you find their results, these studies are interesting because they suggest that there’s no telling us, and that being ripped off can, in some respects, be good for you, improving your enjoyment, and improving your pain relief: in their own way, they cast some doubt on the whiny sceptic’s moral framework of exploiters and victims. I think you’ll find (and this is very much an all purpose t-shirt slogan I’m offering you here): I think you’ll find it’s a bit more complicated than that.

Muide see sama artikkel on eestikeelses ajakirjas Tarkade Klubi juuli numbris, kui kellelgi on huvi ja inglise keelest aru ei saa.

kui ma kunagi ülikooli astusin, siis üks kool kuhu ka proovisin oli peda psüholoogia.
aga see ei olnud mu esimene valik, tegemist oli sõnaotseses mõttes mütsiga löömisega.
eksam koosnes kolmest küsimusest, millest kaks olid raamatuküsimused. kokku oli 60 erineva raamatu kohta küsimus.

minu ainuke ettevalmistus üldse oli see, et ma lugesin ühe raamatu läbi. ja tuligi pilet selle raamatuga.
... aga ikkagi oli seda vähe, et sisse saada


sütelkäijaid tean mina ka.

olen mõelnud ka selle teema peale natuke.

mõned asjassepuutuvad teadmised:
arvan, et võti seisneb selles, et Jumal on pannud kogu loodu meie teenistusse.
45:13 And He committed in your service all that is in the heavens and in the Earth; all from Him. In that are signs for a people who reflect.
Piiblis kirjutatakse kuskil, et uskmatud viskasid usklikud näljaste lõvide puuri aga need ei puutunud neid. kui uurima mindi, et mis toimub, panid lõvid uued külalised hetkega nahka.
võin eksida aga mingi mälupilt on olemas ka sarnase loo kohta tulega, et tuli usklikku ei võtnud, kui teda põletada taheti.

ka tule on Jumal andnud meie teenistusse.
tavaliselt ta teenib meid sedasi, et on kuum ja me saame sooja ja muud sellist.
aga kui meil oleks tähtis,et ta ei oleks kuum vaid neutraalne, siis ta peaks meid ju ka sedasi teenima (by Gods leave).
miks ta peaks meile haiget tegema? kas tuld on vaja karta? usklik kardab ainult Jumalat!
(tulega on veel ka see asi, et seda kasutatakse karistamiseks teispoolsuses.)

4:147 What would God want with your punishment if you were only thankful and believed? God is Appreciative, Knowledgeable.

kokkuvõttes peaks sütel kõndimise ja kõik muu sellise saama taandada sellele, et mida sa kardad?
kas sa kardad kurja koera või mõistad, et koer iseenesest ei saa sulle liiga teha, kui Jumal ei taha.
ja sama ka tulega: kas kardad tuld või kardad Jumalat?

kui kardad tuld siis ilmselt õigustatult

hetkel kõlab loogiliselt

Tsiteerin: :

võin eksida aga mingi mälupilt on olemas ka sarnase loo kohta tulega, et tuli usklikku ei võtnud, kui teda põletada taheti.

aabraham oli see, kellele Jumal tule jahedaks tegi

salam aleikum,
ise olen täheldanud selle aju dikteerimise kohta nii palju, et näiteks haiguste puhul on küll nii, et kui ikka inimene mõtleb, et tal pidevalt midagi viga on (et ikka ei saa olla nii, et midagi viga poleks) siis ega need haigused ka tulemata jää. On ka mitmel korral tehtud katseid ka, et kui öelda inimesele, et näed võta seda rohtu, siis läheb üle, kuid tegelikkuses on see vaid suhkrutablet (vms). Kuid inimene usub, et see "rohi" teeb ta terveks ja siis see ka teebki!! Ise omast kogemusest olen pannud tähele näiteks, et kui sul hommikul pea valutab ja seetõttu on halb olla, kuid kui päev möödudes ei mõtle sellele, et oi mul pea valutab, siis ega ta enam ei valutagi! Nii et ikka on mõtlemises kinni küll.
Ja ega teiste elu asbektide puhul võib sama täheldada. Kui ikka midagi võtad endale pähe (näiteks et su mees sind ei armasta enam) siis suure tõenäosusega ta seda ka varsti enam ei tee, kuna sa hakkad selle kahtluse pärast ise teisi käituma ja võibolla näitama isegi hullumeelsuse märke. Kuid kui ikka mõistus lõpuks pähe tuleb ja hakkad meest jällegi usaldama (tema pideva korrutamise peale, et kõik on korras) siis on jälle kõik hästi. Eks suhetes on ju üldse väga palju probleeme just selle tõttu, et mõeldaks, et "mis siis kui..." või "aga äkki...". Ei usaldata ennast ning ehk pole ka enesehinnang kõige kõrgem, no et ala "kuidas ta võibki mind armastada" vms..

Ühesõnaga, mõelgem positiivselt ja naeratagem siis on kõik hästi.

Salam aleikum