Kirikuloeng

Sattusin hiljuti Oleviste kirikusse, kui käisin kuulamas oma väikeõde kooris laulmas ja jäin pärast seda kuulama loengut, mis oli tegelikult mõeldud pühapäevakooli õpetajatele Ma mõtlesin jagada teiega mõndasid mõtteid, mis mind ennast sügavalt mõtlema panid sellelt loengult

Loengut andis külaline USA-st, üks vanem mees, kelle nime ma ei mäleta. Ta on ise sügavalt usklik kristlane, aga mind pani hämmastama, kui palju meil tegelikult omavahel põhipoindid kattuvad.

Kuna loeng oli mõeldud õpetajatele, siis oli kogu jutt üles seatud sellele, et anda juhiseid, kuidas kõige produktiivsemalt õpetada, kuidas on võimalik panna lapsi kuulama, teha ennast huvitavaks jne. Mõningaid mõtteid tema jutust, mis kattuvad meiegi mõttemaailmaga:

1) Ainult Jumal on suuteline inimeste südameid õigesti juhatama - kui keegi midagi räägib ja see on tõde, ning kui jutt jõudis kuulajateni ja kuulajad sellest aru said, siis oli see justnimelt Jumala enda töö, kes pani kuulaja südametesse teadmise ja arusaamise sellest, mitte jutustaja töö. Ainult Jumal on suuteline juhatama seda, keda soovib. Meie õige arusaamine tuleneb tänu Temale, kes Ta meile seda võimaldab.

2) Usaldada tuleb kõiges Jumalat ja loota vaid Temale. Ja seda igas elusituatsioonis! - ta tõi huvitava näite iseenda kohta, seletades, et kui ta oleks enne lennukissetulemist hakanud kartma seda loengut läbi siin viia, et äkki ei saa ta hakkama ning keegi ei saa temast aru, ta ei suuda end õigesti sõnastada ja oleks seetõttu jäänud tulemata, siis oleks see Jumala altvedamine, sest Teda ei ole usaldatud. Kui Jumal andis teadmised selle loengu läbiviimiseks, kui Ta lõi ellu sellise alternatiivi ja võimaluse, et seda teha, lasi kokku tuua inimesed selleks päevaks, sellesse kohta ning valmistas ette nende kuulajate südames informatsiooni vastuvõtmiseks, siis peab Jumal järelikult aitama ka kõnelejat ennast, mistõttu tuleb Teda ka usaldada selles ja Tema peale loota, et ta tõepoolest aitab. Sest lõppudelõpuks toimub ju kõik siin elus just Tema juhatusel ja Tema tahtel.

3) Inimene ei saa oodata elus muutusi, kui ta ise ei muutu - Kõik koondub lõppkokkuvõtteks meisse endisse. Meist saab alguse meid ümbritsev. Meie suhtumisest, meie tegudest, meie mõtetest. Meie terve elu on üks suur areng ja me peame pidevalt arenema paremuse poole. Selleks, et seda teha, tuleb alustada muutustest iseendas. Võtta üks halb omadus, hakata sellega tegelema, jääda tegelema ja lõpuks sellest lahti saada. Järgmine kord võtta mõni muu omadus, tegeleda uuesti sellega ja viimaks sellestki loobuda jne jne. Samal ajal lootes Jumala abile igas sammus, mille me teeme, et Ta meid selles aitab.

4) Elus tuleb võtta kõike samm-sammult, tasa ja targu - siinkohal tõi ta teise huvitava näite: kui inimene on mäetipus, näeb ta vastasoleva mäe tippu lähedal olevana. Justkui oleks sinna vaid mõni kilomeeter, mitte rohkem. Kuid kui hakata selle mäe poole liikuma, ei tundu see enam sugugi olevat nii lähedal. Me oleme läbinud sinnapoole teel olles paarkümmend meetrit, paarsada meetrit, ehk isegi paar kilomeetrit ja siis näeme, et ei, see on liig, mis liig, see on kaugel ja sinna ei jõua eales. "Ma lähen parem tagasi." Samamoodi mõtlevad paljud meist ka igapäevaselt oma eesmärkidest ja unistustest: need on liiga kaugel, ma ei jõua nendeni eales. No ma korra võin proovida natuke, aga kui ma kohe tulemusi ei saa, siis ma parem loobun, leian parem midagi kergemat omale. Ja kusjuures siia alla käivad just sellised unistused, mis meil on seotud iseenda arendamisega, halbadest omadustest lahtisaamisega, enda muutmine, heade omaduste kogumine jne. Me proovime end muuta, siis aga näeme, et see on liiga raske, eesmärk on liiga kaugel, see ei tasu vaeva ära. Mistõttu loobumise pärast meil paljud eesmärgid elus täitmata jäävadki, ja eriti, mis puudutavad meie endi vigu, mis meil on. Kuna me ei suuda leppida sellega, et kõik peabki tulema tasa ja targu, kõige poole peab liikuma samm-sammult ja vaeva nähes. Kõik hea tuleb vaevaga siin elus, kõik inimesed, kes on jõudnud vaimselt kõrgele tasemele, on selle nimel iga jumala päev vaeva näinud ja enda kallal suurt tööd teinud selle nimel, et saada paremaks, Jumalale meelepärasemaks. Sest Jumal on lubanud meid ju aidata selles kõiges. Võtta kõike väikeste sammudega tasapisi, OLLA KANNATLIK ja mitte loobuda, kui midagi raske tundub. Iga samm annab meile vajaliku õppetunni ja olulise eelduse selleks, et järgmist õppetundi(sammu) kogeda ja seda korrektselt mõista. Kui me üritame neist väikestest sammudest mööda minna, ei ole meile suurt kasu ka poolikust arusaamast lõppeesmärgi puhul. Me lihtsalt ei mõista seda siis nii, nagu peaksime.
(Minu sõbra ilus ütlus, mida ta pidevalt toonitab: joostes suure kiiruga eemal olevate rooside poole, jäävad meil märkamata karikakrad, mille me jalge alla trambime).

5) Me teeme endale limiite ise, arvates, et miski on võimatu - kui me usume, et me ei suuda järgmist sammu ette võtta, kuna eesmärk on liiga kaugel, siis nii see ongi ja meie eesmärgid jäävad saavutamata. Kui me näeme igas sammus uusi asju õppida ja kõike uut, mida teada saada, siis muutub eesmärgi poole rühkimine puhtaks naudinguks. (Minu mõte: kui võtta ühest mäetipult teiselt minemiseks helikopter, ei ole ju võimalik näha seda ilu, mis on all orus ja kogu teekonnal, millega kokkupuutumiseks tuleks see tee jalgsi ette võtta). Elus jääb paljust tähendusrikkast aru saamata seetõttu, et me ei suuda ette kujutada, et nii mõnedki asjad, (mida meie halbadeks juhtumiteks kutsume) omavad tegelikkuses palju suuremat ja paremat põhjust, kui esmapilgul paistab.

hästi rääkis / kirjutad