Elamise kui protsessi mõte/eesmärk?

Ma avastasin ühe huvitava asja enda juures täna, mis ühtlasi andis ka palju vastuseid mõningatele küsimustele sunniitite käitumise kohta Mõtlesin küsida, et kuidas teiega lood on. Kas teie jaoks on meie elus olulisem teha endast kõik võimalik, et jõuda nö sinna "paradiisi" ehk siis kõik mida me teeme, on tehtud ainult lõppeesmärgi nimel, või on teie jaoks olulisem eluprotsess ise ehk siis kuivõrd palju me oleme võimelised elu jooksul arenema ja kuivõrd õigesti elama?

Ma ei kujuta ette, kas see on normaalne , aga minu eesmärgid ja vaated selles osas on täielikult muutunud lühikese aja jooksul. Kui ma veel sunniit olin, mäletan ma, kuivõrd oluliseks ja äärmiselt motiveerivaks ma pidasin kogu juttu sellest, et kui me teeme kõike nii nagu meil on kästud, siis saame ka ihaldatud tasu elu lõpus ja viimsel päeval pole vaja karta jne jne See oli minu jaoks täiuslik stiimul, et end ühe kohustuse juurest teise lohistada päevast päeva Huvitaval kombel on nüüd aga täiesti vastupidi. Ma olen avastanud, et ma ei mõtle enam nii palju paradiisist ja põrgust vaid keskendun iga päevaga üha enam elamise protsessile endale, püüan leida loogikat ja põhjuseid oma tegudele ja võtan omaks vaid selle, millel näen tõesti suurt pointi sees olevat; selle, mille juures tunnen vajalikkust (pole ju absoluutselt mingit mõtet teha midagi, mille vajaduses me veendunud pole). Palju olulisem on minu jaoks see, et ma ELAKSIN võimalikult õigesti, areneksin võimalikult täiuslikuks siin ilmas ja harmoniseeruksin kogu universumiga ja selle seadustega.

Siinjuures tulevad mulle meelde ka ühes foorumis vaidlused sellel teemal, kas me peaksime Jumalalt paradiisi PALUMA Mäletad sa seda, katlino? Ma täpseid argumente ei mäleta, aga põhiline seisnes selles, et sa olid arvamusel, et see ei ole kuidagi õige, kui me midagi sellist Jumalalt palume. Pigem peaksime just ELAMA vastavalt, et see ära teenida. Ja tookord juba sain ma aru, et su jutus on tõepoolest sügav point sees ja nüüd olen ma selles veelgi enam veendunud, et nii ongi Tuleb paluda juhatust, et meid õpetataks vastavalt elama selliselt, et me hiljem paradiisi pälviksime (misiganes see "paradiis" siis ka poleks) ja mitte seda kohe automaatselt soovima. Siingi kohal tuleb välja see (minu arvates), et peaksime siiski pöörama tähelepanu eluviisile kui protsessile ja mitte eesmärgile. Minu jaoks on millegi pärast muutunud palju palju olulisemaks see, et ma oleksin tasakaalus teistega, elaksin õigesti, õpiksin õpiksin õpiksin oma vigadest, kuulaksin elu, kui ta mulle midagi öelda soovib, ja siis areneksin vastavalt halbu omadusi analüüsides ja neid endast välja juurides. Paradiis ei ole enam põhieesmärk.

Mulle isiklikult tundub, et kõik taolised tegevused, nagu näiteks hiljuti siin mainitud 100x subhaana allah ütlemine päevas, või siis vaid reedest reedeni palvetamine, või siis üldse ramadaanist ramadaanini palvetamine ongi just selle tulemus, et inimesed on võtnud endale vale eesmärgi. Nad usuvad, et saavad oma patud taoliste tegudega andeks (näiteks asjaolu, et kui inimene palvetab ramadani igal õhtul teravih' palvust, saab ta aasta patud andeks), hüvitades oma ühekordsete tegudega kogu pika ülejäänud aja, mil nad usulistele kohustustele tähelepanu ei pööranud. Kui nad saaksid aru, et palvust pole mitte Jumalale vaid meile endale vaja (täpselt nagu kõikide ülejäänud tegude tegemine, mida Jumal meile soovitanud on meie enda heaolu nimel siin Maal), siis käituksid nad arvatavasti teisiti. Kuna nende jaoks on oluline aga see, mida nad lõpuks SAADA tahavad, siis on ka endapoolne püüdlemine teisejärguline. Samuti kõik need vastused küsimustele, miks nii ja nii vaja teha on ("no sellepärast, et nii on lihtsalt kirjas ja pole meie asi küsida"), või siis paljude inimeste silmakirjalik käitumine siin maa peal (räägin üht, teen teist, ülbitsen kui vaja, annan kolki ka, küll ma palvetamisega jälle andeks saan) - mulle on need märgiks sellest, et inimene ei tohiks "paradiisi" elamise eesmärgiks ja stiimuliks seada. Pigem on igas valdkonnas maailmas näha, et Elu soovib meid arendada ja õpetada, mitte robotlikult midagi järgi tegema panna, mille mõttest me aru midagi ei saa.

Niiet siis sellised põnevad avastused endas, millest mul varem aimugi polnud Mida teie arvate sellest?

Ma arvan, et üks ei välista teist. Teadlikult me ju keegi midagi halvasti ei tee ja me kõik proovime elus ikka nii hästi kui võimalikult hakkama saada ja seda ikka lõppeesmärgi nimel. Vahe on vaid selles, et osad ei mõtle pidevalt lõppeesmärgile.

Elu paratamatult onju ju protsess, see kulgeb ajas, oma teid ja kurve pidi. Selle elamine võimalikult õigel viisil ning kõikvõimalike kurvide ja kumerustega ilusti hakkma saamine ongi moslemi ülesanne.

Minule on isiklikult elus kõige tähtsam, et ma ei jätaks oma tegude tagajärjel maha inimesi, kes on solvunud, haavunud või haiget saanud minu tegude, sõnade jne läbi.

minu arvates peaksime me suutma endal koguaeg tervikpilti ees hoida.
42:20 Whoever desires the harvest of the Hereafter, We will increase for him his harvest. And whoever seeks the harvest of this world, We will give him therefrom, and he will have no share in the Hereafter.
ei ole hea kui näema ainult maist elu. ainult maisele keskendudes võime õige suuna kaotada.
2:200 When you have completed your rites, then remember God as you remember your fathers or even greater. From among the people are those who say: “Our Lord, give us from this world!”, but in the Hereafter he has no part.
2:201 And some of them say: “Our Lord, give us good in this world, and good in the Hereafter, and spare us from the retribution of the Fire.”
2:202 These will have a benefit for what they have gained; and God is quick in judgment.

ja ei ole hea kui keskendume ka ainult paradiisi peale, sest siis ei pruugi me teha midagi selleks, et sinna jõuda. näitena võiks tuua igasuguseid idausundite esindajad, kes oma elu pühendavadki vaid mediteerimisele, samas ei pühendu nad üldse headele tegudele ja kõigele muule maistele kohustustele.

nagu igas asjas, peab ka siin tasakaal olema.

hehe tarmo joudis juba ette.. Muidu enam-vahem sama tahtsin oelda Et elada siin ilmas keskenduda sellele elule ja ka loppeesmargile. Kui niisama elada ja loppsihti pole, siis see oleks sama mottekas nagu jalgpalli mang ilma varavateta.. Mangimise room jaab, aga kuna pole varavat, siis ei ole ka eesmarki, kuhu see pall lyya.. Varavate kasutuselevott muudab selle mangu mottekamaks

tarmo kirjutas:

..ei ole hea kui keskendume ka ainult paradiisi peale, sest siis ei pruugi me teha midagi selleks, et sinna jõuda...ei pühendu nad üldse headele tegudele ja kõigele muule maistele kohustustele.

Absluutselt nõustun. Minu arust liiga tihti moslemid keskenduvad vaid religioonile, selle asemel, et näha religiooni kui elus edasiviivat jõudu. Minu arust suurest tänu sellele, on araabiamaad arengult niivõrd mahajäänud.

Selles suhtes minu arust on juudid kavalad. Nad ei vehi relvadega, ei tee isegi suurt usupropagandat, aga vaikselt hauvad, plaanivad, õpivad jne kuidas võimalikult surt osa maailmast enda alla saada ning kui hakata mõtlema, kui suurt osa globaalsest ärimaailmast juutide käes on, siis see on kõhedusttekitav.

ehk seetottu et juudid on aru saanud et selleks et idagi saavutada, tuleb hakata ise sinnasuunas liikuma. Samm-sammult. Araablased tihtipeale naiteks hoopis virisevad ja kaeblevad et juudid on igal poole eesotsas jne. Samas ise ka midagi ei tee et ligilahedalegi jouda

Pohjus miks araabiamaad on arengus taha jaanud.. Esmapilgul jai mulje et seal elavadki vaikese arengupeetusega inimesed.. Parast uurima hakates olen joudnud jareldusele, et see on nende vana kinnihoidmise harjumus, riigisysteemid&haridussysteemid,kus oma peaga motlemist represseeritakse ja alla surutakse, kus pyytakse panna inimesi kaituma tapselt sama mudeli jargi..

Need moned, kes voimu on saanud, ei taha seda kaest lasta ja kuritarvitavad teisi. Koolides opivad lapsed nagu segased, mangimiseks ja eakohasteks tegevusteks pole aega. Loovust (naiteks kunsti jms) eriti ei soosita. Kysimuste esitamine ja opetaja seisukohtade kahtluse alla seadmine on vagagi ebasoovitatav ja voib hullemal juhul tagakiusamiste&vangistusega loppeda.

Isikuvabaduste keelustamine, topeltstandardid, erineved reeglid meestele ja naistele, yhiskonna jagamine meesteks ja naisteks kui meeste vaenlasteks jne jne jne

Seal on koik lihtsalt pahupidi.

Jah, see on õige küll, et tuleb tasakaalu hoida kõiges. Ma täiesti nõustun sellega, et maisusele ei peaks liialt rõhku pöörama, vaid püüdlema ikka igas suunas.

Samas see oli selline huvitav avastus, et ei tahtnud mainimata ka jätta Huvitav just selle poolest, kuidas perspektiivid ühest äärmusest teise võivad minna mingi konkreetse sündmuse/muutude tulemusena Ma lihtsalt nii mäletan, kuidas varem omas kõik see, mida ma tegin tähtsust ainult seepärast, et ma teadsin, et nii saan ma paradiisi Nüüd omab kõik tähendust ja suurt väärtust seepärast, et ma siin praegu maapeal olles areneda saaksin. Võibolla see paradiisitähtsustamine tuleb veel aja jooksul tagasi arenguga