Islamis kohtab väga tihti mõtteid selle kohta, et kannatlikkus ja usu tugevus on äärmiselt olulised ja sellega nõustuvad enamasti kõik sektid, kellega ma siiani olen kokku puutunud. On ju koraaniski toonitatud seda, kuivõrd oluline on kannatlikkus ning kuivõrd paremas seisus on need, kes usus kindlamad. Niisamuti on toonitatud ka seda, kuidas silmakirjatsejaid ei sallita ning kuidas need ilmtingimata edutute teel on.
Leidsin nende mõtetega seoses eile veel ühe aspekti, mis neid kõiki omavahel seob ja ka võimaliku põhjuse, miks need asjad niivõrd olulised ikkagi usklike jaoks on.
Olen tähele pannud mõnede inimeste puhul, et nad kipuvad rääkima teistele palju teooriast ning elulistest õpetustest, kuidas oleks vaja ilmtingimata elada, kuidas teha vahet õigel ja valel jne, samas kui kõrvaltvaatajana torkab eriliselt silma tegude ja sõnade kattumatus nende enda puhul. Ehk siis iseenda elus rakendada seda kõike ei osata. Alati ei pea isegi näiteid kõige äärmuslikumatest kohtadest leidma (a la umbes et silmakirjalik on see, kes teeskleb, et on rahumeelne, tegelikult valetab meile näkku ja plaanitseb terroriakti), sest need vaatavad meile vastu ka kohtades, kust muidu ei mõtlekski otsida. Päris ekstreemseid näiteid tuues olen ma saanud oma küsimusele "miks ikkagi siis teha valesti ja eksida selgete reeglite vastu, kui reegel on TEADA ja kui meile on öeldud, et nii ei võiks" vastuseks umbes midagi sellelaadset, et "kõik me oleme ikkagi ju inimesed lõppude lõpuks". Kindlasti on üks silmakirjalikkuse võimalik väljund just see, millest ka koraan räägib. Samas on rohkem kui võimalik, et mõte on siin siiski sügavam ja selle eest on hoiatatud hoopis teistel ja ohtlikematel põhjustel, kui esmapilgul tundub. Üks sellistest võikski olla näiteks inimeste suutmatus rakendada oma enda põhimõtteid iseenda elus, samas kui otsitakse vigu teiste eludes ja kiputakse liigagi agaralt seda kõigile meelde tuletama - kõlab üsna silmakirjalikult ju tegelikult?
MÕTLEN ja TEAN üht, kuid TEEN teist.
Ehk siis, mis ma öelda tahan - islami põhimõte ütleb, et parimad usklike seas on need, kes on kindlamad oma usus (see on nimelt lause, mille sain ühelt sunniidilt, ehk siis selle põhjal oletan, et see põhimõte on üpris oluline kõigile, kes end moslemiteks kutsuvad). Kui mõelda selle üle, kui raske on tegelikult säilitada oma kannatlikkust JUST SIIS KUI VAJA, ja kui lihtne on sellest ja muudest olulistest asjadest elus rääkida alati siis, kui parasjagu ei ole mingit kriisi või olukorda, mis seda nõuaks, siis tuleb paratamatult tõdeda, et oma usku hoida ei ole sugugi nii kerge, nagu tegelikult tundub
Kui paljud suudavad lisaks oma sõnadele ka tegelikult seda kõike praktiseerida ja mitte heituda probleemidest? Ehk KUI kindel ikka tegelikult on inimese jaoks see, mida ta usub?
Mina ütlen ausalt, kuni selle mõtteni, mis pähe välgatas, ei olnud ma ise samuti selles nii veendunud. Ikka tulid ette olukorrad, kus ma meelt heitsin ja Jumala sõnu uskuda ei tahtnud (näiteks neid, mis ütlesid, et me saame kõik, mis soovime). Uskumine on üpris paradoksaalne
Uskuda on lihtne ja raske samaaegselt. Lihtne on omaks võtta seda soovi, mis tundub südamelähedane ja armas. Samas on eelarvamuste, kinnisideede, valearusaamade ja muude "saatana" sokutatud asjade tõttu ääretult raske seda ka PÄRISELT uskuda ja omaks võtta, niiet kahtlust enam ei jääks.
See võib olla ka põhjus, miks on kannatlikkus niivõrd oluline usu tugevuse kõrval. Mõlemat on väga hädasti vaja just siis, kui olukord kipub minema meie mõistes kriitiliseks ja kui me peame tõepoolest oma usku proovile panema. Kannatlikkusega saavutab selle, et suudame lootusetus olukorras jääda lootusrikkaks ja
usklikuks, uskuda et kõik läheb tõepoolest nii nagu Jumal on öelnud ning nagu enda põhimõtted räägivad. Et kõik TÕESTI ONGI NII, nagu me arvame ja tahaksime, et oleks. Kui paljud oleksid suutelised näiteks jääma rahulikuks ja ka usklikuks siis, kui nad saaksid teada, et neil endal, nende armastatutel või nende lastel on hiljuti avastatud surmav haigus? Kui paljud oleksid suutelised säilitama mälus teadmist, et mõtteenergiaga ja usuga on tegelikult võimalik ravida igat haigust, sest Jumal annab meile sellest teada, ning kui paljud jookseksid rutates abi otsima arstidelt ja teistelt Jumala sulastelt (vt. värssi 7:194)? Või mistahes muu näite puhul, kui asi ei nõua enam ilusat juttu ja teooriat vaid tõelist praktikat? Seetõttu leian mina, et parimad usklikud ei ole mitte ainult need, kes VIITSIVAD teha oma rituaalne siis kui vaja ning kel on mälu kõige parem, et meeles pidada palveaegu või muid talitusi, vaid asi on hulga keerulisem - usklikud on need, kel on olemas oma usus selline kindlus, et kahtluseks pole ruumi.
Mul on igatahes veel PALJU PALJU vaja tööd teha, et tõesti saada usklikuks, kelleks ma end seni pidasin
Pealeht 
Kolm Mai 20, 2009 12:39 pm