Jumalalt abi otsimine

Hiljuti tuli ühe sõbraga arutamise alla teema, et kuna koraanivärsse võib tihtipealt mitmeti mõista, kuna need peidavad endas alati rohkem tarkust, kui meile hetkel paista võib, siis võiks samuti mõelda Jumalale partnerite seadmise all seda, kui pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole ja mitte küsida Jumalalt otse. See on ühtlasi ka teema, mille üle on rohkelt vaieldud ka teistes uskudes. Alles hiljuti käis läbi küsimus, kas arsti juurde pöördumine on ikkagi legitiimne, kui meie ainus abi allikas peaks olema Jumal. Meile ehk tuntuimaks näiteks oleks fakt jehoovatunnistajatest, kes on keelanud vereülekandeid teha, kuna usuvad, et Jumal ravib alati, kui seda tõesti vaja on, mistõttu meie usaldus peaks olema Jumala vastu täielik. Usklikul inimesel ei ole tegelikult väga raske sellisest kontseptsioonist aru saada, sest Jumalat usaldades on asjad tõepoolest nii. Milleks pöörduda teiste Jumala sulaste poole, kes on samasugused sulased, nagu me kõik, kui on võimalik saada otse Jumalalt endalt? (taaskord 7:194)
Ometi on ju aspekte, milles Jumal saab vaid kaasa aidata, kui me midagi tõeliselt soovime, ja mitte olla ise asenduseks. Näiteks soovides endale elus head abikaasat, saab Jumal meie soovi täita sellega, et saadabki meile hea abikaasa ellu. Siinkohal ei piisa vaid Jumalast, vaid materialistlikkus mõttes on vaja ka abikaasat selleks, et soov täituks. Niisamuti on ka paljude muude asjadega, mida meil lihtsalt on vaja. Jumal saab meid vaid nendeni juhatada, kui me seda soovime ja talt palume. Seega palume Jumalalt küll, kuid mis mõte on siis kõigel sellel, mida me igapäevaselt teeme, üritades end ise aidata ja oma soove täita?
Sellega seoses tuli mulle mõte, et ehk on siiski nii ka kõige muuga. Jehoovatunnistajate puhul võiks mõttearendus olla järgmine: inimestele on antud võimalus arendada igakülgselt. Areng on oluline ka islamis. Me arendame nii iseennast kui ka teadust enda ümber. Omandame uusi teadmisi, suudame korda saata suuri tegusid selle abiga jne. Kui rääkida Jumala usaldamisest, et tema on see, kes meile kõik vajaliku annab, siis kas kogu see areng on vajalik? Milleks on meil vaja endal midagi teha, omandada teadmisi seal juures teistelt inimestelt, et olla suutelised abistamiseks, kui meie ainus lootus peab lasuma Jumalal ning ainus usk peab väitma, et kõik, mida vaja, tuleb Jumalalt. Selleks, et seda vastuolu lahendada, võiks proovida nüüd need koos omavahel kombineerida. Kokku tuleks umbes midagi sellist: me usaldame Jumalat ja loodame talle, kuid teeme ka ise midagi ära selleks, et talt saada. Ei oota käed rüppes niiöelda. Seega kui meie ise või meie laps vajab meditsiinilist ravi, saame me kasutada oma teadmisi meditsiinivallast ja muudest teadusvaldkondadest ning teha endast kõik olenev, samal ajal lootes Jumalale ja uskudes, et lõpptulemuse viib käiku soovi korral alles tema. Seetõttu, kui suhtuda asjasse nii, et meie meetodid ei ole ülemad Jumala omadest, kuid ometi on need kasulikud nii mõnigi teine kord, ei ole me seadnud partnereid Jumalale(lootus on ainult temal) ning kõik oleks kooskõlas ka ratsionaalse mõistusega. Jumal ei ole ju keelanud meil ise teha ja püüda. Keelatud on vaid loota kellelegi teisele peale Jumala.

Siin on yks paris naljakas video (umbes parast 1. minutit laheb paris koomiliseks, mina sain igastahes paris hasti naerda) aga vaga hea point sees.

https://www.youtube.com/watch?v=v_s97P38FWg

video raagib sellest, miks inimesed jaavad haigeks..
Ja kui saab selgeks, MIKS me haiged oleme, on suht lihtne sellest haigusest edasi liikuda ja end jalle hasti tunda

Seega need samased vereylekanded mida Jehoovatunnistajad keelavad - saab ka ilma, kui tegelikult ka USKU praktiseerida Kui nad suudaksid pysida sellel armastuse lainel millest nad kogu aeg raagivad, siis oleksid nad terved nagunii..

Tsiteerin: :

Seega palume Jumalalt küll, kuid mis mõte on siis kõigel sellel, mida me igapäevaselt teeme, üritades end ise aidata ja oma soove täita?

Kuna Jumal ei anna asju yldiselt otsekohe, (voi tegelikult, aeg on suhteline moiste, akki annabki kohe, aga meie tajume siiski aega ja meil voib olla vaja selle soovi taitumisekt parajalt oodata ) mingi aeg laheb mooda soovist ja selle manifesteerumisest, siis tegutsemise point on aega taita & enda tunded tanulikkuse suunas liigutada, teel eesmargini naha uusi asju, seada uusi eesmarke, uusi soove..

oled nous et teod, mis on tehtud ajal mil oleme tais entusiasmi, on hoopis teise kaaluga? Aeg laheb nii ruttu, too saab ruttu tehtud, see pakub naudingut..

Jaa Väga õpetlik ja hea poindiga video. Ma olen haiguste puhul sama meelt tegelikult ja seetõttu võibolla ei olnudki haigusi puudutavad näited minu poindi juures just kõige paremad. Selge see, et mida kauem pöörata oma hädadele tähelepanu, seda kauem nad kipuvad su tähelepanu norima Umbes nagu tüütute inimestega Samas kui jätta need hädad rahule ja neist mitte välja teha, lasevad nad ise ka jalga, sest suurem osa meist keskendub ju ammu juba tervenemisele.
Siiski jäädes selle poindi juurde, mis mul oli, usun ma, et kui me aitame iseend oma tegudega ja ei oota, et Jumal meie eest kõik ära teeks, vaid näeme ka ise vaeva, siis ei tähenda see veel partnerite seadmist Jumalale. Sest lootus saada, mida me soovime saada, on niikuinii suunatud lõppadressaadina Jumalale

Lisaks siia yhe varsi Koraanist et Jumal ei muuda enne kui inimene end ei muuda, seega jah tuleb midagi endal ka teha.

Aitäh, Kadri! Väga sobilik värss, tõesti, mis mu pointi tõestab