Loomad meie elus

Jättes kõrvale absurdsed vaidlused hadititest selle kohta, et loomi ei tohi inimesega ühes toas pidada (ei soovi selle mõtteavaldusega mitte kedagi solvata), teab igaüks, kel loomad kunagi olnud on, et nad mängivad meie elus siiski üliolulist rolli. Seda nii tuju üleval hoidmises, armastuse ning hoolitsuse jagamise vajaduses, kui ka vastuarmastuse ja usalduse kogemisel. Loomad teevad meid rõõmsaks, kui me neid vaatame, kui me nendega mängime või nendega suhtleme Tean palju lugusid selle kohta, kuidas arstid/psühholoogid on depressioonis inimestele ravimite asemel loomi soovitanud ja nad tänu sellele ka terveks saanud
Kõigele sellele positiivsele lisaks avastasin ma hiljuti huvitava asjaolu Nimelt hakkasin mõtlema ükspäev, et kõik loomad, kesiganes "minu omad" kunagi on olnud (koerad, kassid, linnud) - ning neid on päris palju aegade jooksul ikka olnud - on alati juhtunud olema sarnase iseloomuga, mis mulle tohutult meeldinud on. Loomadega kokkupuutunud inimesed teavad, et nende iseloomud võivad olla täpselt sama varieerivad nagu inimestelgi Mõned on kurjemad, mõned hammustavad rohkem, mõned on mänguhimulisemad, mõned rahulikumad kui teised jne jne. Ja ometi on mu ellu sattunud erinevast liigist ülisarnased olevused See on mind omakorda pannud arutlema, et kas mitte ei või kehtida külgetõmbeseadus ka siinkohal (mis oleks üliloogiline), et me meelitame enda soovile vastavalt ligi just selliseid olevusi, nii inimesi kui ka loomi, keda ellu valime.

Kuidas teie kogemused näitavad?

Öeldakse, et looma ja peremees lähevad pikkapeale ühte nägu.

Kuule, jah Meenuvad need paljunähtud naljapildid

Mina olen 100% veendunud, et minu kiisu ei sattunud mu ellu juhuse tõttu. Ta on lihtsalt nii täiuslik minu jaoks nagu oleks just minu jaoks `tehtud` (eriti ülbe tunne, eks ). Ja ta saabus ka mu ellu just siis kui ma mõtlesin, et enam ei jaksa, enam ei taha. Ohh, ta ikka nii kallis karvapall (suurte küünte ja hammastega ).
Lemmikloomadesse suhtuvad erinevad usundid ja voolud erinevalt. Minu jaoks on pisut mõistetamatu, et osad veganid toidavad oma kassi ka ainult vegankrõpsudega ja siis annavad vitamiine juurde. Kass on ikkagi loodud karnivooriks. See ei ole päris see, mida inimene otsustab iseendaga teha. Ma võin ju olla taimetoitlane, see on minu otsus. Kuid minu kass on samuti minu vastutusel ning mul lasub kohustus talitada nii nagu tema jaoks on parim.

aga kus need veganid teavad; ega kass vahepael ei kai kala ja piimaga maiustamas?

Kadri kirjutas:

aga kus need veganid teavad; ega kass vahepael ei kai kala ja piimaga maiustamas?

Kui kass on tubane, siis teavad. Kui jookseb vabalt õues, siis kuni veganid ei tea, seni pole probleemi. Oluline on see põhimõte, et nemad ise ei ole nõus ostma midagi loomset. Vaesed kassid

Elus ei ole tõesti juhuseid Ka loomad tulevad meie juurde just sellistena nagu me nad ise kutsume Näiteks on huvitav asjaolu see, et seda dalai laama lauset, mis sul, ladyanthro, teksti all kirjas on, lugesin ma alles hiljuti ühest teisest kohast esimest korda elus ja see meelsid mulle väga Ja nüüd näen seda teist korda siin.