Hirmud saatanast

Tükk aega mõtlesin, kuhu seda teemat postitada Jõudsin ikka jälle siia tagasi

Ma olen juba mitu korda kuulnud sellist huvitavat arvamust, et hirmud tekivad saatanast ning me ei tohiks karta midagi muud peale Jumala. See viimane on küll tõsi, jah, kuna on koraanist kirjas. See on pannud mind mõtlema huvitavatele asjadele. Eriti on minus tekitanud paanikat (jälle üks mõttetu hirm? ), kuidas üldse vahet teha hirmul, ettevaatusel, asjade läbimõtlemisel, kaalutlemisel jne? Päris raske on ju aru saada. Vahel võib ühele asjale enda sees anda mitu nimetust, millest üks on neist siis ehk hirm... Näiteks mõtlen, kas ikka tasuks mõnda asja teha või mitte, mida ta endaga kaasa tooks, mida head, mida halba jne jne. Seda ei saa kutsuda ka hirmuks, sest vastasel juhul, kui me selliseid mõtteid enesega läbi ei viiks, oleksime me impulsiivsed. Ja pealegi, mõned võivad ju öelda, miks on vaja selle peale nii palju mõelda, tee nii nagu süda ütleb ja nagu sa soovid teha ja vaata, mis saab Ok, väga tore, aga mis saab siis, kui ma enne läbimõtlemist ei teagi üldse, mida ma tahan ja kuidas oleks õigem teha Mis mu point on, on see, et ikka väga raske on aru saada, kas mingi tunne meie sees on hirm või on ta hoopis tark kaalutlemine. Mida teie selle kohta arvate?

Tsiteerin: :

kuidas üldse vahet teha hirmul, ettevaatusel, asjade läbimõtlemisel, kaalutlemisel jne?

See on ikka vaga individuaalne. Tihtipeale mis meid ettevaatlikuks teeb, on halvad kogemused minevikust. Samas tuleb endalt kysida, kas see ettevaatlikkus on tingitud monest sissejaanud hirmust, voi on asi siiski pohjendatud.

Labi moelda ja asjad selgeks teha, seda tuleb ju nagunii teha. kaaluda yles nii plussid kui ka miinused.samas tihtipeale see, mida inimesed tajuvad miinustena, voivad tegelikult osutuda hoopis kasulikeks oppetundideks. Liigne ettevaatlikkus parsib inimese arengut.

Tsiteerin: :

Mis mu point on, on see, et ikka väga raske on aru saada, kas mingi tunne meie sees on hirm või on ta hoopis tark kaalutlemine.

Koraanis oli sihuke koht

3:159 It was mercy from GOD that you became compassionate towards them. Had you been harsh and mean-hearted, they would have abandoned you. Therefore, you shall pardon them and ask forgiveness for them, and consult them. Once you make a decision, carry out your plan, and trust in GOD. GOD loves those who trust in Him. .

see on huvitav koht, mis ilmselgelt naitab ara, et motle, kaalu, vota vastu otsus ja siis go for it. Ehk siis lihtsalt hakkad liigutama end selles suunas et plaan taide viia. Usaldad Jumalat, seega ei ole PARAST otsuse vastuvotmist enam ruumi kahtlustele ega hirmudele

Ja veel: pole olemas valesid otsuseid. Lihtsalt erinevad otsused mojutavad meie elu erinevalt. Igast asjast on midagi oppida ja iga asi on millekski hea. Ja kui lahevadki asjad mitte tapselt plaani jargi, siis ei jaa muud yle kui eluga edasi minna.

Kaalutlemine selles mottes et kui suur tykk on paras hammustamiseks ja millest joud yle kaib
Loomulikult tuleb moistust kasutada. Aga ka Jumalat usaldada. Ja kust laheb piir? See on toenaoliselt iga inimese jaoks erinev. Igayhel on erinevad voimed, erinev arengutase. Koik, millega inimesed on siinilmas hakkama saanud, on inimese voimetes. Kui palju igayks end ise piirab ja kuhu oma lae teeb? Neeed, kes sihivad korgemale, need ka saavad rohkem. Kes sihivad madalamale, saavad vahem.. Julgemad on tihtipeale edukamad ja loovad elus paremini labi. Nad riskivad, kaotavad, ei anna alla, proovivad uuesti.. visadus viib sihile. Kes ise end aitab, seda aitab Jumal ka ;D

Väga imelik Arvuti ei näidanud mulle, et siia teemasse keegi vastanud oleks, seega sain alles täna su vastuse kätte Aga suur tänu vastamast!

Miks ma siia teemasse jälle üldse sattusin, oli see, et arutleda teiega ühe huvitava küsimuse üle.

Ma arvan, et selle üle ei vaidle vast keegi, et inimesed saavad oma elus märke teatud küsimuste üle, nii öelda "tõendeid kõrgemalt poolt" kas siis läbi unenägude, elusündmuste, milles nad siis ise tõe ära tunnevad või siis näiteks mõne läbiloetud artikli, raamatu põhjal jne jne, neid võimalusi on palju. Kõige selle tagajärjeks on just see, et inimene loob omale seosed ja järeldused. Ning lisaks kõigele ütleb Jumal ise meile koraanis, et me peame Teda usaldama. Mis minus arutlustuju tekitas, on just asjaolu, kuidas teie ära tunnete, et teie tehtud järeldused on õiged, et need tulevad tõesti õigest paigast ja neid ei ole mõjutanud kuidagi valele poole mõned muud faktorid, nagu näiteks väikesed "saatanakesed" meie ümber?

Ma mäletan, kuidas mulle ikka ja jälle öeldi alguses, kui ma hadithitest mööda hakkasin vaatama, et kust ma tean, et minu mõjutused just saatanast ei ole ning et nad tõesti Jumala juhatuse läbi tulid. Ning ma ei osanudki seda neile öelda ning jäin ise ka sama asja üle mõttesse. Ok, nendest hadithitest on võimalik lõputult rääkida ja ega ma neid üldse silmas ei peagi. Pigem pean silmas näiteks mõnda avastust, mille olen teinud koraani põhjal mõned värsis või näiteks mille olen enda jaoks järeldanud mõnest sündmusest, mis mu elus toimunud on jne. Kust võime me kindlad olla, et me valesti ei mõtle ja et me valesid järeldusi ei tee? Kuidas teie teate?

Hannah kirjutas:

Pigem pean silmas näiteks mõnda avastust, mille olen teinud koraani põhjal mõned värsis või näiteks mille olen enda jaoks järeldanud mõnest sündmusest, mis mu elus toimunud on jne. Kust võime me kindlad olla, et me valesti ei mõtle ja et me valesid järeldusi ei tee? Kuidas teie teate?

See on muide paris hea kysimus.Mina arvan, et sisemist haalt voib siin taidsa usaldada.Minu jaoks on Koraani lugemine kui suhtlemine Jumalaga,Jumal raagib, mina kuulan ja votan info vastu.Nii et kui teed mingi avastuse, siis ilmselt tahab Jumal seda sulle isiklikult oelda.Nii arvan mina igaljuhul.

Jumala juhatusega kaasneb rahu, positiivsed tunded, aktsepteerimine, alandlikkus/tagasihoidlikkus

Saatana juhatusega koik vastupidine: hirmud, rahutus, soov teisi alla suruda, ennast upitada jne jne

Yhesonaga juhatusega kaasnevad tunded maaravad suuresti ara, kelle juhatust me jargime. Kui ikka saadud juhatus viib meid yha enam ja enam harmooniasse meid ymbritsevaga, elu muutub paremaks, ise rahulikumaks, siis ilmselgelt on tegu oige rajaga. Tunded on vaga hea indikaator

Samas kui elad pideva hirmu all, kogu aeg mingid syymekad, tekib soov teisi vaevoimuga sama panna jargima, pyyda hoida koike enda kontrolli all, mis ilmselgelt ei kuulu meie kompetentsi ja siis stressata/vihastada/oelutseda jne. Ei teki vist kahtlusi voi mis?

Tsiteerin: :

Ma mäletan, kuidas mulle ikka ja jälle öeldi alguses, kui ma hadithitest mööda hakkasin vaatama, et kust ma tean, et minu mõjutused just saatanast ei ole ning et nad tõesti Jumala juhatuse läbi tulid.

porgu/saatanaga kaasneb selline asi nagu jouetus, energiapuudus samas kui Jumala rajal pysimisega pigem kannatlikkus ja rohkem energiat. Kummal pool on lihtsam vaidelda? Kas haditheid pooldaval voi neid eitaval? Nii palju kui mina olen taheldanud, on hadithite pooldajad pidevalt hirmul - et keegi juhib nende jargijad muule rajale, et keegi opetab midagi valesti jne jne. pahameel, kui teised ei saa neist aru voi siis jallegi halvustavad neid jne Nad ei jaksa pikalt vaielda, kaotavad kannatuse ja jou nii-oelda. Seal pole midagi imestada ka. Samas kui Koraani jargida ja seda kuulutada, siis sellist jouetust ei ole. Ega paista tulevat ka. Ei teki pahameelt kui teistel on teine rada, ei vihasta selle peale kui teistel on teine arusaam.. Kindel, tugev seljatagune, mis ei koigu. Puhas room

seega Jumala rajal on taga power, joud&rahulikkus, kannatlikkus, tasakaal. teistel radadel pole.

Good point! Tänud teile! Sain päris palju mõtteid juurde, mida juurelda.

Mina usun ka, jah, et sisetunne on see, mida tasub usaldada. Samas pole ma kunagi osanud vahet teha, kas need mõtted, mis mulle kuskilt tulevad, on minu enda genereeritud või on need tõesti kõrgema jõu poolt saadetud (siit jällegi veel üks huvitav küsimus, mille üle arutleda - kas meie mõtted pannakse meisse või on need ikkagi meie töö tulemus?). Aga see on samuti õige, jah...kui ei ole mille pärast põdeda, ei kaasne ka negatiivseid emotsioone, mis on saatanast, ja vastupidi: kui mõte on hea ja tunne on sees hea, siis peab see olema õige mõte.

ma pakun et motted on kusagil juba olemas. neid on igal pool ja igasuguseid. sina kui raadiovastuvotja, nopid nad lihtsalt yles olenevalt sellest, millist sagedust parasjagu lugeda suudad/ligi meelitad.

ehk siis tuleb uitab negat mote ringi. satub sulle mingil pohjusel pahe. sinu valik: kas haarad sellest kinni ja seelabi samastad enda sageduse negatiivsette motete sagedusega ning neid tuleb kubinal juurde. voi torjud selle eemale, sunnid end motlema haid motteid ja tombad seelabi veel paremaid motteid ligi..

samamoodi palve - see on nagu oma raadionupu keeramine, millega otsid yles sobiva jaama ja siis jaad kuulama, mis sealt tuleb. kui tulemus ei meeldi, otsid mone muu sageduse.. niikaua massad, kuni lead selle koge parema, mis tundub hea ja oige

isegi kuulsad leiutajad on oelnud et ega nad ise neid asju valja ei moelnud. motted olid juba olemas ja nemad olid lihtsalt esimesed, kes kinni haarasid ja selle teoks tegid..

Kust sinu selline teooria pärit on? Millel see baseerub ja miks sa usud, et see õige on?
See(raadiosaatja-mõte) tundub iseenesest väga põnev lähenemine olevat, mind paneb kohe huvi tundma.

keegi kuskil mainis nii ja kui selle yle veidi motlema hakata, siis paistabki nii olevat..

Koraanis oli ka mingi aya, kus oli kirjas, et Jumal oli Aadamale opetanud selgeks koigi asjade nimed. Mis asjad need olid? KOIK asjad.. Arvestades et Jumalale on teada KOIK, nii olevik kui ka tulevik.. siit edasi liigub mote juba radadele, et need inimeste "leiutised" on teadmiste kujul juba olemas.. lihtsalt igayks ei nopi neid teadmisi yles ja igayks ei pane oma teooriat praktikasse ka.

aga noh, kindlat toendit mul pole lihtsalt tundub nii hetkel

Lugesin täna taas hirmuteemade kohta, hakkasin uuesti huvi tundma nende tekke põhjuste vastu ja tärgatas pähe üks mälestus, millele ma ei ole enam ammu mõelda osanud.
Üks kõige varasematest mälestustest, mis teadvuses säilinud on, on ajast, mil ma elasin veel oma kõige esimeses kodus ja kui olin umbes 1,5-2 aastane. Mäletan seda, kuidas ma ühel ööl üles ärkasin ühe unenäo peale, mida äsja näinud olin (mul oli veel see võrega puust voodi, nagu väikestel lastel ikka ). Unenäos olin näinud umbes 6-7 erinevat looma, kes kõik minu pea kohal voodi servalt mulle alla vaatasid - kõige täpsemalt mäletan jõehobu ju kaelkirjakut Aga neid loomi oli veel ja põhiliselt just Aafrika loomad - sellised karikatuursed rohkem, mitte väga tõetruud Iseenesest on päris kummaline uni. Igathes, ärkasin üles, tegin silmad lahti ja nägin veel umbes 3-5 sekundit nende loomade kontuure pea kohal. Igati positiivne kogemus, ei mingeid negatiivseid emotsioone. Mõne aja pärast pöörasin külje peale ja nägin, et köögis tuli põleb ning keset põrandat vedeles mingi põrandalapp. Igatahes on kogu point selles, et sel hetkel mäletan ma, kuidas sügav hirm selle lapi vastu minusse tuli ja kuidas ma tükk aega magama ei saanud enam jääda pärast seda Hirm ise oli samalaadne nagu hirm tontide või tundmatuse ees, just nagu enamus inimesi tunnevad. Panin pea teki alla ja ei julgenud köögi poole vaadata. Siiani on see nii selgelt meeles. Ja põhipoint ongi selles, miks peaks väike laps hirmu tundma ja kust see hirm pärit on, kui me eeldame, et hirmud on ebaratsionaalselt ja ebavajalikult tekitatud meie enda rumalustest ja EELKÕIGE peaksid nad eeldama mingit varasemat negatiivset kogemust, millele me järgmisel korral hirmuga reageerime.
Geneetiline mälu ehk, mis kandub meile üle meie vanematelt? Või alateadlik teadmine millestki, mille ees olemegi õigustatud hirmu tundma?

geneetiline mälu nüüd küll mitte. igalühel ikka oma koorem.

Geneetiline mälu võib olla sama nagu instinktid. Kaasasündinud mõlemad.

et kannatad oma vanemate hirmude käes?
koraan ütleb, et igalühel oma koorem.

Miks vanemate pärast? Õiguspoolest kui hakata järgi mõtlema sellele, siis selline hirm võibki olla üks instinktidest ju. Nagu näiteks enesekaitserefleksid. Instinktid ei ole meil ju vanemate pärast, ometi on need meil päritud vanematelt, sest ka nende geneetiline kood nägi need ette. Igati vajalikud ja kasutoovad ju.

äkki hoopis karmavõlg?

Ei, seda ma kindlasti ei usu. Minu jaoks ei tundu õiglane maksta mingi võla eest, millest ma teadlik pole.

hmm.. kryoni tekstidest tuli valja selline huvitav idee.. et.. esiteks, oleme elanud siin koik juba mitmeid, moned lausa sadu elusid. Et koik uued kogemused kirjutatakse meie dna-sse... Et syndimise eel valime (oli vist nii et ise valime, kui oigesti meelde jai) teatud aspektid omale dna'sse kogu sellest kupatusest, mis me juba labi oleme elanud... teatud asjad tulevad automaatselt kaasa.. just need seletamatud hirmud nagu naiteks ylemaarane korgusekartus, klaustrofoobia ja teab mis veel, mis pidid vaga noores eas avalduma, pidid olema need eelmisest elust kaasavoetu..

karma kohta oli inglise keeles huvitav valjend: unfinished business.. ehk siis lopetamata kogemus.. A la kui meil oli hirm eelmises elus millegi ees ja me ei tegelenud sellega piisavalt (naiteks asi piisavalt enne surma kogetud, voi mille katte surdi, tundes eelnevalt hirmu), ei lahendanud seda enda jaoks ara, siis on meil voimalus jatkata nii-oelda pooleli oleku koha pealt.
Kui enda mottemaailmaga veidi tood teha, on voimalik sellistest kaasasyndinud hirmudest taitsa lahti saada.

Oma laste pealt kah vaatan, et molemad taitsa erinevad, yks on ikka eriti hirme tais ja ei nae kyll pohjust et miks peaks kartma yht voi teist asja. Teine on suht vastand - ei karda suurt midagi. Lapsed on syndides juba vaga vaga erinevad, unikaalsed.

Siiri kirjutas:

teatud asjad tulevad automaatselt kaasa.. just need seletamatud hirmud nagu naiteks ylemaarane korgusekartus, klaustrofoobia ja teab mis veel...

... põrandalapp

tarmo kirjutas:

Siiri kirjutas:

teatud asjad tulevad automaatselt kaasa.. just need seletamatud hirmud nagu naiteks ylemaarane korgusekartus, klaustrofoobia ja teab mis veel...

... põrandalapp

Põrandalapp sümboliseerib siinkohal tundmatust, koletislikkust, tontlikkust. Need olid need, mida ma kartsin selle juures, mitte konkreetselt seda lappi ennast. Ma suutsin endale sisendada, et see lapp on kõike muud õudset peale põranda pesuks mõeldud vahendi Siit ka see vahe. Kryoni seletus tundub tõenäoline. Sellele peab veel mõtlema.

arusaadav
aga see sobis sinna loetellu nii hästi

Hahaa Sobis, jah

Hannah kirjutas:

Miks vanemate pärast? Õiguspoolest kui hakata järgi mõtlema sellele, siis selline hirm võibki olla üks instinktidest ju. Nagu näiteks enesekaitserefleksid. Instinktid ei ole meil ju vanemate pärast, ometi on need meil päritud vanematelt, sest ka nende geneetiline kood nägi need ette. Igati vajalikud ja kasutoovad ju.

Vanemate patud nuheldakse järglastele kuni seitsmenda põlveni ...


Aga üldiselt kõik mis seostub põrandaga on minevik.

Raul kirjutas:

Vanemate patud nuheldakse järglastele kuni seitsmenda põlveni ...

Kuidas see meie suhtes õiglane on?

islam ei toeta seda, et vanemate patud nuheldakse lastele see oli piiblis nii kirjas, Koraanijargi saab igayks AINULT oma tegude jargi

Just Seepärast mind huvitabki, kuidas seda põhjendada?