Hirmud saatanast

karma.. ehk iseenda lopetamata otsad millalgi varasemast ajast

On olemas ju näiteks pärilikud haigused. Näiteks minu suguvõsas on olnud probleeme suhkruhaigusega. Minul on palju suurem oht seda haigust saada kui teistel, kelle suguvõsas ei esine sellist haigust. Ja nii kaua see "needus" kestab kuni keegi järglastest iseendas selle põhjuse likvideerib, miks üks või teine haigus võib kallale tulla.

Üks tegelan Ross Heaveni - http://www.thefourgates.com/ - on jutustanud kuidas ta aitas ühte naist, kes ennast vigastas koguaeg kõhupiirkonnast.
Ta töötas majapidajana ühes inglise kodus, kuhu pääses ainult piiratud ring inimesi. Ta nautis oma tööd, kuid leidis, et kannatab sageli stressi tõttu, mida ta ei suutnud seletada. Sest töö oli küllalt aeglane ning ümbrus, aed ja loomad väga rahulikud.Pinget ja ängistust tundes võis ta ennast ise vigastada. Ta ei tahtnud seda teha, kuid tundis kergendust, kui see juhuts. Pigem oli nii, et ta ei suutnud ennast peatada.Harilikult olid vigastused üsa piirkonnas, kõhuga risti, kus teised neid ei näinud
.... Võeti ühendust Gran Bwaga, kes on Haitin vodou võimas tervendav vaim ....
Gran Bwa näitas Rossile palju sajandeid tagasi toimunud stseeni, kus üht selle nainse esivanemat, kes töötas teenijana mamajas, vägistas korduvalt tema väiklane ja riiakas peremees. Esiema jäi rasedaks ja noor naine vallandati, sest kardeti skandaali. See esiema ei saanud kunagi üle häbist. Vägistamisest sünndinud laps jäi ellu, sellel oli omakorda laps ja perekonna piir jõudis selle naiseni tänapäeval. Kõik need lapsed tundsid alateadliku häbi selle pärast mis kunagi juhtus. Sellel naisel oli häbi keskendunud üsa kohale, lapse sünniga seotud kohta ja selle pärat ta ka ennast vigastas sellest piirkonnast. Siis see naine kirjutas kirja esiemale kellest see häbi nende perekonda tuli. Kirjutas, et ta mõistab esiema häbi kuid kirjutas ka seda, et see häbi ei ole tema oma vaid peaks olema selle vägistaja oma ja lõppu ta kirjutas, et armastab oma esiema ja mingi aja pärast enese vigastamised kadusid.
Kuidas järglased esiema häbi pärast said kannatada? Lihtsalt. laps on siis kui ta on veel ema üsas seotud emaga ja kõik ema stressid ja hirmud, kui ka positiivsed emotsioonid kanduvad lapsele. Laps ja ema on veel nii tihedalt seotud, et ka lapse haigused jõuavad lapseni ema kaudu. See olukord kestab nii kaua kui laps saab täiskasvanuks ja ema laseb lapse lahti.

Ka võib siin lugeda ka see, et meie ise oleme enda esivanemad ja meie eemistes eludes õppimata õppetunnid annavad järgmistes, ehk praeguses elus kah tunda. Seda kutsutakse karmaks.

Hmm.. Päris huvitav. Pärilikud haigused.
Mida teised sellest arvavad? Miks on mõndadele inimestele kaasa antud suurem koorem kui teisele, millega tegeleda, kui me ei tohiks õiglusest lähtudes kannatada oma esivanemate pärast?

Hannah kirjutas:

kui me ei tohiks õiglusest lähtudes kannatada oma esivanemate pärast?

Näiteks suhruhaiguse kohta - http://www.luuleviilma.ee/index.php?id=7811&highlight=suhkruhaigus

Hannah kirjutas:

Hmm.. Päris huvitav. Pärilikud haigused.
Mida teised sellest arvavad? Miks on mõndadele inimestele kaasa antud suurem koorem kui teisele, millega tegeleda, kui me ei tohiks õiglusest lähtudes kannatada oma esivanemate pärast?

Ega me ju ei kannata esivanemate pärast.
Me ise oleme just selle suguvõsa või perekonna valinud, kus esinevad sellised pärilikud haigused.
Valinud oleme selleks, et mõnda uut asja selgeks saada. Ehk siis kuidas kaotada "needus"

Lühikese aja jooksul olen jõudnud sellise arusaamiseni, et võimalik on ka see, et kui elu ja selles sisalduv kõik niikuinii illusioon on, mis on ühtlasi loodud meie jaoks, et me seda kõike kogeda saaksime, siis miks mitte kogeda erinevates eludes kõike võimalikku, mida kogeda annab. Nii nagu me naudime mõnda head filmi, mis on kaasahaarav ja huvitava süžeega, niisamuti võib meie hing pealt vaadata ka elu ja näha seda huvi pakkuva filmina, kuna hing teab, et kõik saab ainult hästi lõppeda ja meie jaoks negatiivseid tagajärgi pole olemas. Seega pole ka midagi, mida kaotada sellistest kogemustest.
Minule on tuttav tunne, mil ma olen unenäos olles ära taibanud, et ma unes olen ja selle teadmisega oli ühtlasi tagatud ka 100%-line turvalisus, mistõttu võisin ma proovima hakata erinevaid huvitavaid asju, ka selliseid, mis tavaelus tunduksid paljudele hirmuäratavad ja ohtlikud.
Teades, et elus on sellised(kõik) väärtushinnangud suhtelised, võib sama point olla ka elus endas laias pildis - ohtu (ka geneetiliste haiguste näol) ei eksisteeri üldpildis, sest see on kõik vaid kogemus.

arvestades hinge surematust - mis on oht nagunii? ja nagu koraan raagib - on saatana too meid panna kartma igasuguseid asju.. Seega meie koige suurem vaenlane on pohimotteliselt hirm ise Sest hirm on piisavalt halvav mitte laskmaks nautida elu sellisena nagu see on - taiuslikuna ja tulemuseks on suht ehe porgu, milles keha nii-oelda poleb ja tunneb suurt eraldatust Jumalast.. Muidugi on see eraldatus illusioon, sest Koraan on selgelt oelnud et kuhu sa ka ei poorduks - igas asjas on Jumala olemus - Ta on igal pool. Ja lahemal meile kui meie kaelaveen..

Seega uuri suurt kosmost - sellest peegeldub vastu Jumala olemus. Uuri mikroskoobiga raku ehitust voi ei-tea-millega aatomi ehitust - igalt poolt vahib meile vastu seesama Jumal..

Siiri kirjutas:

... saatana too meid panna kartma igasuguseid asju..

Uus arusaam - saatanat ei ole olemas

saatan kui koondnimetus/metafoor teatud nahtustele nagu hirmud jms Mina ka ei pea saatanat miskiks sokujalgadel mehikeseks voi miskiks eraldi olendiks meist valjaspool

Olen nõus