Hakkasin mõtlema sellisele asjale, et Jumalal ei ole ju mitte midagi ebatäiuslikku eks? Kõik, mis on Jumalaga seotud kuidagigi, on absoluutselt täiuslik ja selles ei ole vigu ega eksimisi.
Sellega seoses, kui mõelda värsile, kus Jumal ütles, et ta puhus meisse osa oma hingest, siis peaksime ka meie olema täiuslikud. On ju meie keha absoluutselt täiuslik (kui ta just haigeks ei jää). Kõik need ravimehhanismid, organismitöö, südametöö, ajutöö, vereringe, refleksid ja mis kõik meelde ei tule. Meie kehad on täiuslikud, sest Jumal (täiuslik allikas) on meid loonud ja selles ei saa vigu olla.
Ometi me ju teame seda, et oma olemuselt inimesed täiuslikud ei ole. Me eksime, teeme vigu, teeme patte, oleme nõrgad tihti, tunneme negatiivseid emotsioone, teeme halbu tegusid jne. Jumal ütles, et puhus meisse HINGE. Muidugi ei või me teada, kas "hing" meie tähenduses on sama, mis Jumala tähenduses. Ometi on Jumal seda sõna kasutanud. Meie seostame hinge pigem teadvusega, mis meis on. See, mis mõtleb, tunneb, arvab, meenutab, teab, usub,
otsustab jne. Kui meis peitub see täiuslikkus, mille Jumal meisse on pannud, siis tekib suur küsimus: mis on meis siis VEEL, mis paneb meid tegema, mõtlema või ütlema halbu asju? Mis on see, mis meid kiusatusse ajab, meid valele teele viib, meid nõrgaks teeb? Selleks on loomulikult saatan, aga küsimus on, mis osa reageerib talle sellest täiuslikkusest meie sees? Mis sellele vastab? Me arvame, et kogu meie teadvus on seotud meie hingega ja meie hing on seotud KÕIGEGA, mis meis on. Kui hing lahkub, siis jääb järgi vaid tühi materiaalne kest. Seega meie otsused teha halba, peaksid olema hinge sees. Selle sama täiusliku hinge sees, mille Jumal meisse "puhus".
Ka halvad teod on need, mis sünnivad mõtlemisest, teadlikkusest, järelduste tegemisest, soovidest jne. Need ei sünni kogemata, vaid ikkagi meie hetkeliste soovidega kooskõlas. Kui mõelda sellest lähtuvalt, siis ei saa hing, nagu meie seda mõistame olla see, mis on pärit Jumalast. Sest meie kõik tunded ja mõtted - nii head kui ka halvad - on eeldatavasti pärit ühest ja samast kohast. Nimelt on selleks teadvus. Ja Jumal ei loo ebatäiust.
Kuna me usume sellesse, et igasse inimesesse on sisse programmeeritud õigsustunne/tõetunne, mis alati teab alateadvuses, mis on millal õige, ja me oleme harjunud seda kutsuma südametunnistuseks, siis kas võib ehk öelda, et just südametunnistus (mis meid pidevalt ette hoiatab või karistab) on see osa, mis pärineb Jumalalt ja meie tõeline "hing" Jumala mõistes ongi see? Ehk siis mis on meisse "puhutud". Seega peaks olema ka võimalik, et meis on kaks eraldi olevat "nähtust". Üheks on meie südametunnistus ja teiseks on meie teadvus kõige muuga. Kõigile on ju tuttavad inimeses toimuvad siseheitlused, justkui vaidleksid vahel kaks "mina" meie sees
Multikates kujutatakse neid ingli ja kuradikesena, kes mõlemal pool õlga istuvad ja nõu annavad.
Igatahes põnev on siit edasi mõelda igasuguseid asju seoses surmaga või vaimusega või kohtumõistmisega või ükskõik mille muuga
Kusjuures leidsin täna huvitava värsi koraanist, mille üle ma siiani juurdlen:
40:11 40:11 They will say, "Our Lord, You have
made us die twice, and You have given us life twice. Now we have confessed our sins. Is there any way out of this path?"
Pealeht 
Reede Okt 17, 2008 11:49 pm