Mis meid motiveerib?

Üks mõte, mille enda jaoks hiljuti selgeks mõtlesin, puudutab seda, millest saab alguse see, et ühed inimesed poogivad teistele külge oma arvamuse, ilma, et need vaevuksidki ise oma mõistust kasutama.
Nimelt motiveerivad inimest elus kaks asja: üks on mingi hüve osaliseks saada ning teine on hoiduda negatiivse kogemisest (Walsch ja Hicks on öelnud selle kohta armastus ja hirm). Nende kahe valikulises kasutamises luuakse ka manipuleeriv viis, kuidas soovile vastavalt näiteks lapsi üles kasvatada ja neid muuta, aga ka suuremate masside kontrollimiseks poliitilistel maastikel.
Inimene harjub juba varakult ohverdama palju ning omaks võtma teiste poolt heakskiidetud mõtlemisviisi, kui nad näevad, et sellega kaasneb ka nende heakskiitmine ühiskonnas või siis soovitud eesmärgi saamine. Kõige koomilisem ja paljuütlevam näide mu oma elust: isa tuli töölt koju, meie õdedega uksel vastas: "Kas sa kommi tõid?" Isa küsib: "Aga kas head lapsed olite?" Ja nii päevast päeva ning aastast aastasse, kuni kujuneb arusaamine heaks lapseks olemisest. See omakorda hõlmab vanematele mitte vastuvaidlemist vaid selle tegemist nagu meile öeldakse. Selliselt võetakse vastu ka teiste tõekspidamised taunitava suhtes, et mitte saada hukka mõistetud (kogeda negatiivset tunnet). Ei ole ju väga mõistlik minna vihmasel ja porisel päeval neid kõige ahvatlevamaid lompe mööda trööpama ja kõige põnevamaid seiklusi läbi tegema, kui tead, et muidu õhtul kommi ei saa, sest emale teevad porised riided meelehärmi. Seega on lihtsam lapsepõlve kõige lahedamad ja lõbusamad mängud jätta pigem mängimata Sellistes olukordades eelistatakse oma arvamus tahaplaanile jätta, kui absoluutselt tarbetu omadus, millega ei saavutata soovitut. Mistõttu tihtipeale jääb mõtlemisvõime paljudel juhtudel üleüldse väljakujunemata ning unustatakse see juba üsna varases põlves kui kasutu tegevus, mis ei tooda tulu.
Üks põhjus veel, miks ma usun, et tegu on valikulise unustamisega, on see, et teemade puhul, kus inimeste arvamused varieeruvad oluliselt, kujundatakse oma arvamus peaaegu alati, olenemata sellest, kummale poole see kaldub jääma ning ei kardeta seda ka kunagi välja öelda (sest toetajaskond on olemas). Siia kuulub näiteks teema selle kohta, kas homoseksuaalsus on ok või siis kas kanep tuleks legaliseerida ja palju muud
Juba väikest last sunnitakse/suunatakse käituma teatud viisil, mis osutub õpitu põhjal ainuvõimalikuks soovitud eesmärgi saavutamisel või siis mittesoovitu vältimiseks. Kokkuvõtvalt peitub selles ka põhjus, miks on teiste arvamusi väga kerge üle võtta. Tänu sellele me saame heakskiidetud ning väldime negatiivset kogemust. Me elame ju elu vastavalt oma lapsepõlves omandatule, sest muule meil baseeruda ei ole

Hannah kirjutas:

Nimelt motiveerivad inimest elus kaks asja: üks on mingi hüve osaliseks saada ning teine on hoiduda negatiivse kogemisest (Walsch ja Hicks on öelnud selle kohta armastus ja hirm). Nende kahe valikulises kasutamises luuakse ka manipuleeriv viis, kuidas soovile vastavalt näiteks lapsi üles kasvatada ja neid muuta, aga ka suuremate masside kontrollimiseks poliitilistel maastikel.

Ehk siis kasuahnus ja hirm elule silma vaadata ehk siis luua enda ümber ilus roosa mull ja väita, et see roosa mull ongi reaalsus.

No jah, eks nii need asjad paistavad elus toimuvat.Kasvatus on siiski omal kohal, aga muidugi kurb on kui vanamad sunnivad lapsi pimesi endale kuuletuma.Laps peaks ikka teadma, MIKS yhte voi teist asja teha ei tohi.Ma veelkord kordaks siin yhte negatiivset naidet, kuidas isa seletab oma pojale et sa pead kaituma nii ja nii, KUNA SA OLED MOSLEM.
Samas enda kohta voin kyll oelda et lapse polves,kui ma ikka sisemiselt millegiga noustuda ei suutnud siis tegin valiselt hea nao pahe aga tegelikkuses toimisin ikka oma arasaama mooda.Naiteks ei meeldinud mulle haigena tablette votta ja nii siis peitsin need ara.Terveks sain ikkagi

Raul kirjutas:

Hannah kirjutas:

Nimelt motiveerivad inimest elus kaks asja: üks on mingi hüve osaliseks saada ning teine on hoiduda negatiivse kogemisest (Walsch ja Hicks on öelnud selle kohta armastus ja hirm). Nende kahe valikulises kasutamises luuakse ka manipuleeriv viis, kuidas soovile vastavalt näiteks lapsi üles kasvatada ja neid muuta, aga ka suuremate masside kontrollimiseks poliitilistel maastikel.

Ehk siis kasuahnus ja hirm elule silma vaadata ehk siis luua enda ümber ilus roosa mull ja väita, et see roosa mull ongi reaalsus.

Hehee
Kasuahnus ja hirm on loomulikult aluseks, kui inimene käitub teiste suhtes selliselt, et need on sunnitud enda tõelist MINA teesklema ehk omaks võtma tõekspidamisi, mida nad muidu ei võtaks. Aga mida sa roosa mulli all silmas pead? Sa mõtled, et need manipuleerivad inimesed tekitavad endale roosa mulli?

Raul, inimese jaoks ongi REAALSUS see mida ta kogeb. Hullumajas istuva hallukaid nägeva inimese jaoks on see reaalsus. Ning see reaalsus mõjutab seda kogeva inimese kehakeemiat rakutasandil.. See et sina sedasama ei koge samal momendil, ei tee hullu reaalsust olematuks.

Roosa mulli sees elavale inimesele ongi roosa mulli sisu reaalsus. Ja imede ime, neil tõesti veab rohkem, igasugu soodsad juhused jooksevad kokku ja selle inimese elu on lill mis lill Reaalsus on see mida inimene kogeb Ja see on individuaalne. Korraga saab paralleelselt eksisteerida mitu reaalsust Igale oma Sest tegelikult elab iga inimene OMA mulli sees, mille ta ise omale loonud on.

Lihtsalt mõni laseb mullil tuhmuda ja halliks minna, teine hoiab seda meelega roosana, kuna talle lihtsalt meeldib nii rohkem ja ta tunneb end paremini.

Aga kas see teeb olematuks näiteks selle, et väljaspool roosat mulli inimesi tapetakse, inimesi piinatakse, inimesed nälgivad, et on neid kes istuvad süstla otsas?

On üks näide. On üks kutt, teate selline lillelaps ja päike paistab ja kõik on ilus ja kena jne. jne. See kutt on ka ühe listi liige. Kord aga läks listis jutt narkomaania peale ja keegi pani listi lingi video peale kus näidati narkomaanide haletsusväärset elu. Ta oli selle inimese peale väga pahane. Ja see kutt ei hakkanud arutlema isegi selle üle, et miks selline video temani jõudis vaid hakkas süüdistama teist. No umbes selles, et see linkija kallas piltlikult tema ukse ette solgiämbri tühjaks.

Või selline näide, samast listist. Üks jällegi selline roosa mulliga maailmavaataja ja kõige armastaja rääkis juttu mis lõhnas lillede, päikese ja heinamaa järgi. Ma vastasin sellega, et panin lingi videodele, kus tšetseeni võitlejad lõikavad vene sõduritel kõrisid läbi. Ja mis tulemuseks oli? Keegi ei hakkanud arutlema, et MIKS selline video jõudis nendeni vaid hakati mõistatama, et mis minus viga on, et ma selliseid videosi tean.

Kui mina räägin indiviidi tähtsusest, siis need lillelapsed räägivad, et kõik me oleme ÜKS.
Mina oma naiivsuses saan sellest aru, et need üle 6 miljardit inimest, kõik loomad, taimed, putukad, linnud, kalad jne. jne kuni iga üksiku molekulini siin planeedil on sellisel juhul ÜKS. Ja kui ühe osaga ÜHEST midagi juhtub, siis on see ka minu reaalsus, siis see on ka minu maailmas toimunud sündmus.

Näiteks mina ei loo endale mingit mulli ja kui ma ka seda teen, siis lõhun selle uuesti ära. Võtan vastu kõik mis tuleb minu ellu ja ma ei väldi ega ei jookse ära negatiivsuse eest.

Hannah kirjutas:

Kasuahnus ja hirm on loomulikult aluseks, kui inimene käitub teiste suhtes selliselt, et need on sunnitud enda tõelist MINA teesklema ehk omaks võtma tõekspidamisi, mida nad muidu ei võtaks.

No seda meile pidevalt ka õpetatakse ... Ja õigeks peetakse ...

Raul kirjutas:

On üks näide. On üks kutt, teate selline lillelaps ja päike paistab ja kõik on ilus ja kena jne. jne. See kutt on ka ühe listi liige. Kord aga läks listis jutt narkomaania peale ja keegi pani listi lingi video peale kus näidati narkomaanide haletsusväärset elu. Ta oli selle inimese peale väga pahane. Ja see kutt ei hakkanud arutlema isegi selle üle, et miks selline video temani jõudis vaid hakkas süüdistama teist. No umbes selles, et see linkija kallas piltlikult tema ukse ette solgiämbri tühjaks.

Või selline näide, samast listist. Üks jällegi selline roosa mulliga maailmavaataja ja kõige armastaja rääkis juttu mis lõhnas lillede, päikese ja heinamaa järgi. Ma vastasin sellega, et panin lingi videodele, kus tšetseeni võitlejad lõikavad vene sõduritel kõrisid läbi. Ja mis tulemuseks oli? Keegi ei hakkanud arutlema, et MIKS selline video jõudis nendeni vaid hakati mõistatama, et mis minus viga on, et ma selliseid videosi tean.

No aga mis siis sellest on, et TEMA nii käitus ja ei olnud võimeline analüüsima? Mis see siia üldse puutub? Sinu näide kõlas analoogselt sellise näitega, et kui üks inimene räägib tervisest ja joob ja suitsetab, siis teine inimene, kes räägib tervise tähtsusest, peab samuti ilmtingimata jooma ja suitsetama Ei saa ju üldistada inimesi. Keegi ei ole eales väitnud, et niipea kui hakatakse tegema esimesi samme muutuse suunas, et siis kohe tulemus ka käes on. Mõnel võtavad asjad rohkem aega kui teisel

Raul kirjutas:

Hannah kirjutas:

Kasuahnus ja hirm on loomulikult aluseks, kui inimene käitub teiste suhtes selliselt, et need on sunnitud enda tõelist MINA teesklema ehk omaks võtma tõekspidamisi, mida nad muidu ei võtaks.

No seda meile pidevalt ka õpetatakse ... Ja õigeks peetakse ...

Nii? Ja on selline õpetus selline, mida sina järgida tahaks näiteks?

Hannah kirjutas:

No aga mis siis sellest on, et TEMA nii käitus ja ei olnud võimeline analüüsima? Mis see siia üldse puutub? Sinu näide kõlas analoogselt sellise näitega, et kui üks inimene räägib tervisest ja joob ja suitsetab, siis teine inimene, kes räägib tervise tähtsusest, peab samuti ilmtingimata jooma ja suitsetama Ei saa ju üldistada inimesi. Keegi ei ole eales väitnud, et niipea kui hakatakse tegema esimesi samme muutuse suunas, et siis kohe tulemus ka käes on. Mõnel võtavad asjad rohkem aega kui teisel

Minu näide on sellest, et need lillelapsed ja tegelased, kes elavad roosas mullis on enda ja maailma eitajad. Elavad oma illusoorses maailmas. Ehk siis nad väldivad elu terviklikust. Kus on siiski mõlemad pooled olemas.

Hannah kirjutas:

Raul kirjutas:

Hannah kirjutas:

Kasuahnus ja hirm on loomulikult aluseks, kui inimene käitub teiste suhtes selliselt, et need on sunnitud enda tõelist MINA teesklema ehk omaks võtma tõekspidamisi, mida nad muidu ei võtaks.

No seda meile pidevalt ka õpetatakse ... Ja õigeks peetakse ...

Nii? Ja on selline õpetus selline, mida sina järgida tahaks näiteks?

Mina ei ela mingi õpetuse järgi. Kuid sellist õpetust sisaldavad kõik religioonid ja vaimsed õpetused.

Raul kirjutas:

Hannah kirjutas:

Raul kirjutas:

Hannah kirjutas:

Kasuahnus ja hirm on loomulikult aluseks, kui inimene käitub teiste suhtes selliselt, et need on sunnitud enda tõelist MINA teesklema ehk omaks võtma tõekspidamisi, mida nad muidu ei võtaks.

No seda meile pidevalt ka õpetatakse ... Ja õigeks peetakse ...

Nii? Ja on selline õpetus selline, mida sina järgida tahaks näiteks?

Mina ei ela mingi õpetuse järgi. Kuid sellist õpetust sisaldavad kõik religioonid ja vaimsed õpetused.

Nii on küll, jah

Raul kirjutas:

Hannah kirjutas:

No aga mis siis sellest on, et TEMA nii käitus ja ei olnud võimeline analüüsima? Mis see siia üldse puutub? Sinu näide kõlas analoogselt sellise näitega, et kui üks inimene räägib tervisest ja joob ja suitsetab, siis teine inimene, kes räägib tervise tähtsusest, peab samuti ilmtingimata jooma ja suitsetama Ei saa ju üldistada inimesi. Keegi ei ole eales väitnud, et niipea kui hakatakse tegema esimesi samme muutuse suunas, et siis kohe tulemus ka käes on. Mõnel võtavad asjad rohkem aega kui teisel

Minu näide on sellest, et need lillelapsed ja tegelased, kes elavad roosas mullis on enda ja maailma eitajad. Elavad oma illusoorses maailmas. Ehk siis nad väldivad elu terviklikust. Kus on siiski mõlemad pooled olemas.

Muidugi Eks me kõik ole isemoodi

jah, elus on mõlemad pooled olemas. Nagu supermarketis, mis täis kuhjaga igasugu kraami. Aga selleasemel et seista ninapidi riiuli ees, kus asub kaup, millest me huvitatud pole, võiks lihtsalt valida omale paljude hulgast selle, mis meid rahuldab ja õnnelikuks teeb.

Kujuta ette olukorda, kus lähed poodi, seisad mingi xx osakonnas, kirud väljapandud kaupa a la mulle ei meeldi ju mustikajogurt, miks nad sellega seda poodi siin reostavad #%&¤%#¤% No kui ei meeldi, siis astu edasi, mine võta omale näiteks apelsinimahl, kui sulle see juhtub meeldima. Ei ole ju vaja mustikajogurtit vahtida, end sellest masendusse ajada, nõuda et see poelettidelt eemaldatakse jne.. Sest kuniks leidub inimesi, kellele mustikajogurt meeldib, seda ka seal müüakse. Ja kui sulle ei meeldi, siis mine sinna, kus leidub sulle meeldivat..

Kui keegi otsustab et ostab poest ainult seda mis talle meeldib ja ei veeda sekunditki vahtides asju mis talle ei meeldi, siis kas see on enesele roosa mulli ümber ehitamine või lihtsalt oma valikute tegemine elus, mille tulemusena elu sinu jaoks ongi meeldiv kogemus?

Mis siis kui lillelaps eitab mustikajogurti olemasolu? Ega see jogurtit poeletilt tõesti kaota, ent lillelaps tunneb end oluliselt paremini selle tulemusena. Tema seda nagunii süüa ei taha. Milleks siis selle peale oma aega raisata ja tuju rikkuda? Eriti kui leidub selliseid, kellele see tegelikult ka meeldib. Ja leidub ka selliseid, kellele see ei meeldi, ent kes sellegi poolest jogurtiga tõtt vahivad, seda kiruvad, deprekasse langevad, tervise ära rikuvad ja lõpuks rohtudega end turgutavad..

Aga lillelapsel on hea olla.. Ja noh, olgem ausad, kui temast paljud eeskuju võtaksid, oleks maailm kohe rõõmsam paik kah Olukorda, mida ise konkreetselt muuta ei saa, ent milles inimene püsib rõõmsameelne, on ju lihtsam taluda kui sellist, kui rahvas oigab ja hädaldab ja mida sellegi poolest muuta ei saa.. Milleks siis mitte enese ja olukorraga rahu teha ja elada antud oludes nii rõõmsalt kui võimalik?

Aga miks keegi siis ei mõtle, et miks talle sattus nina alla see mustikajogurt.
Asjad ju tulevad siiski selleks meie ellu, et me õpiksime.
Kui oleme asja selgeks saanud, siis enam ei tule.

No näiteks, inimene ei ole kordagi söönud mustikajogurtit, kuid miski talle ütleb, et ta lihtsalt ei taha seda.
Kuid, kui pidevalt see mustikajogurt tal nina all kargleb ja kui ta lõpuks ka maitseb seda mustikajogurtit, siis hakkab ta hoopis teise pilguga vaatama mustikajogurtit. Võib olla saab sellest isegi ta lemmik. Või isegi kui talle see mustikajogurt ei maitse, siis ta vähemalt teab, et see ei maitse. See on siiski midagi muud, kui ta "tunneb" ehk ainult arvab, et talle ei maitse mustikajogurt.

On ütlus, et tahtmine on taevariik, saamine iseasi.
Ehk siis kõik see mida me tahame ei ole see mida me vajama.
Ning elus tuleb meile vastu eelkõige see, mida me vajame.
Ning kui inimesel on vaja kogemust mustikajogurtist, siis nii kaua kuni ta ei proovi, kargleb see jogurt ta nina all, kuni ära proovib.
Kuid tavaliselt need ebameeldivad, kuid vajalike kogemustesse suhtutakse kui negatiivsusesse. Eriti teevad seda lillelapsed. Nad põgenevad probleemi ees, selle asemel et seda lahendada.

Ja kui ei ole inimesel vaja mingit kogemust mustikajogurtiga, siis see lihtsalt ei satu talle ka ette. Inimene isegi ei näe siis seda, kui tal seda vaja ei ole.

me ei vaja midagi Meil on igal hetkel olemas kõik see et järgmisesse hetke edasi liikuda Vajadused on illusioon..

Tsiteerin: :

No näiteks, inimene ei ole kordagi söönud mustikajogurtit, kuid miski talle ütleb, et ta lihtsalt ei taha seda.
Kuid, kui pidevalt see mustikajogurt tal nina all kargleb ja kui ta lõpuks ka maitseb seda mustikajogurtit, siis hakkab ta hoopis teise pilguga vaatama mustikajogurtit. Võib olla saab sellest isegi ta lemmik. Või isegi kui talle see mustikajogurt ei maitse, siis ta vähemalt teab, et see ei maitse. See on siiski midagi muud, kui ta "tunneb" ehk ainult arvab, et talle ei maitse mustikajogurt.

noh minu näites see tegelane juba oli proovinud ja teadis et talle see ei meeldi.

Kes proovinud pole, see ehk isegi kunagi proovib Igal juhul teadmine et talle mustikajogurt ei meeldi, on väärt kogemus Aga inimene, kes on proovinud, teab et ei meeldi talle see ja siis vahetpidamata masendab end jogurtiriiuli ees... ??

ja lillelapsi on igasguguseid, erinevates arengustaadiumides. Iga asi omal kohal seega Ju siis neile on selline elukogemus kasulik mida nemad läbi elavad.. Ei näe põhjust kritiseerida neil on teistsugused elukogemused, teistsugune maailmanägemus ja mis peamine, nad leiavad et neil on õigus. Nagu ka sul, Raul Ei saa ju teise inimese eest valida
Sa võid rääkida palju tahad inimesele, kel mustikajogurt südame läikima paneb, et selles on sulle kasulikud bakterid ja et see sulle hea.. Ent kui see teises sellise füüsilise reaktsiooni esile kutsub, siis tuleb välja et kuigi sulle võib see imehästi mõjuda, ei aita see teda sugugi


irw, motivatsioonist mustikajogurtini hahahaaa

Siiri kirjutas:

noh minu näites see tegelane juba oli proovinud ja teadis et talle see ei meeldi.

Siis talle lihtsalt ei satu rohkem ette mustikajogurt, kui tal on kogemus olemas ja kui ta on saanud omad õppetunnid.
Aga kui ikka satub, siis tähendab, et tal on vaja uuesti õppida, sest esimesel korral ei õppinud ikka seda mida vaja oleks olnud.

Aga mõelgem sellest punktist, et kas me üleüldse vajame siin elus õppetunde? Või oleme me siin selleks et meelde tuletada seda, mida me juba teame? Või veelgi mõistlikumalt ja optimistlikumalt öeldes: oleme siin selleks, et otsustada iga hetk, mida me järgmises hetkes teha tahame või kes olla soovime Ehk siis, võibolla ei ole elu õppimiseks, vaid nautimiseks See õppimise-teooria on minu arvates suht samasuguse väärtusega, nagu seegi, et inimesed peavad jumalat enda autoriteediks paljudes kultuurides. Miks? Kuna lapsena oli nende ainuke kogemus autoriteetsusest nende vanematepõhine. Ehk nad ei oskagi seda teisiti näha. Samuti arvame, et me peame terve elu õppima, kuna madalast peale on see meile selgeks tehtud, et õppima peab Esimene elukogemus on suht sügavale juurduv


Aga see poeleti analoogia on võrratu minu arusaamist mööda See avab seda teemat nii perfektselt nii mitmel tasandil Tõepoolest, milleks masenduda mingist ebameeldivast kaubast, kui on võimalik lihtsalt edasi minna?

Muide, Rauli teooriat kommenteerides, võiks sama tõenäoline olla iseenesest ka ju see, et mustikajogurt on meie elus kõigest valik, mille vahel meil võimalus valida ka on Ja meie otsustame, kas tahame seda kogemust või ei.

Mida meelde tuletada? Ja miks meelde tuletada? Sellisel juhul ei ole isegi mingil Loojal ega tema poolt Loodul mingit mõtet. Ega ka meil ja üldse millelelgi ei oleks mõtet.
Isegi Universum paisub ... tähendab areneb.

Nautimine ja õppimine ei välista üksteist. Eriti palju ju pakub inimesele naudingut, kui saab mingi probleemi lahendatud.

Ja me valimegi mida me vajame oma elus. See sõltub meie varasematest eludest.
Piltlikult enne kui sünnime paneme paika oma tee ja selle mida me soovime õppida.
No näiteks, on ees kaks teed ja inimene valib tee mis talle millegi pärast tundub õige olevat. Aga sellel teel saab kokku kurja koeraga, kes tal püksid lõhki tõmbab. Sellest ta saab kogemuse, et vot järgmine kord ta teab, et seda teed pidi ta enam ei lähe.

On väljend, astus sama reha peale. See tähendab seda, et eelmine kord jäi midagi õppimata ja siis peab uuesti kordama.

Muidugi, minema hiilida meeldib meile kõigile, kuid probleemide eest ei põgene. Probleemid tulevad kaasa. Isegi siis kui tõmmata probleemide ees roosa mull enda ümber, varitsevad need samad probleemid ikkagi seal mulli ümber ja nad siis piltlikult taovad jalga heasse kohta, kuni hakkatakse sellega tegelema.

Raul kirjutas:

Mida meelde tuletada? Ja miks meelde tuletada? Sellisel juhul ei ole isegi mingil Loojal ega tema poolt Loodul mingit mõtet. Ega ka meil ja üldse millelelgi ei oleks mõtet.

Point on selles, et pole võimalik kogeda head, kui ei ole kogetud halba, ei saa uskuda olevat üleval, kui ei teata, mis on all, ei saa arvata, et on soe, kui ei teata, mis on külm jne jne. Ehk siis miks me ei mäleta: seepärast, et kui me mäletaksime enda jumalikkust, siis oleks keeruline kogeda vastupidist, ehk siis mittejumalust. Mittejumalikkust on jällegi hea kogeda selle mõttega, et hiljem kogeda ja mäletada taas jumalikkust jne. See käib ringiratast Kindlasti tead omast kogemusest seda ju ka, et kui liiga tihti või kaua midagi ülihead kogeda (näiteks süüa igapäev lemmiktoitu), siis üsnapea tekib tüdimus Miks? Sest hea ei saa teada, et ta on hea, kui ta pole kogenud halba poolt. Nii nagu ei tea inimene soojast mitte midagi, kui ta pole tundnud külma. Seepärast me ei mäletagi, kuna see poleks mõistlik ju Samas on ülipõnev meenutada. Olen täiesti nõus, et samuti on väga nauditav ka uusi kogemusi ja teadmisi saada

Raul kirjutas:

Muidugi, minema hiilida meeldib meile kõigile, kuid probleemide eest ei põgene. Probleemid tulevad kaasa. Isegi siis kui tõmmata probleemide ees roosa mull enda ümber, varitsevad need samad probleemid ikkagi seal mulli ümber ja nad siis piltlikult taovad jalga heasse kohta, kuni hakkatakse sellega tegelema.

Aga sa ju nõustus ometi, et ka probleemidesse suhtumine on hinnangu küsimus. Miks mul on vaja näha probleeme või arvata, et üks või teine on probleem, kui kõiges on kaks poolt alati esindatud. Miks ma peaksin võtma sellisel juhul negatiivse hinnangu kui on võimalik võtta positiivne, mis on ju samuti olemas "probleemis"?

Hannah kirjutas:

Aga sa ju nõustus ometi, et ka probleemidesse suhtumine on hinnangu küsimus. Miks mul on vaja näha probleeme või arvata, et üks või teine on probleem, kui kõiges on kaks poolt alati esindatud. Miks ma peaksin võtma sellisel juhul negatiivse hinnangu kui on võimalik võtta positiivne, mis on ju samuti olemas "probleemis"?

No kuule, vahet ei ole kuidas me õppetundi nimetame. Nii või teisiti jääb see oma olemuselt samaks.

No muidugi, probleemidesse suhtumine on suhtumise küsimus.
No näiteks. Üks noormees armub ja algab suhe. Kõik on ilus, ilus. Kuid siis aasta pärast neiu tunneb, et ei, tema jaoks on see suhe läbi ja ta lõpetab selle suhte. Põhjus miks, ei ole oluline. Kuid noormees tunneb, et ta süda on purustatud, kogu maailm on üks kõle paik tema jaoks, suitsiidi mõtted keerlevad peas. Igatepidi negatiivne kogemus. Kuid siiski vajalik.
Läheb veidi aega mööda, kohtab noormees teist neiut. Jälle kõik ilus ja suhe ja armastus. Kuid poole aasta pärast, leiab neiu, et suhe on tema jaoks ammendanud.
Kui noormees õppis esimesest sellisest olukorrast midagi siis ta ei tunne mingit valu enam ja lihtsalt läheb oma eluga edasi
Aga kui ta ei õppinud, siis kogeb uuesti seda negatiivset kogemust.

[quote="Raul"]

Hannah kirjutas:

Kui noormees õppis esimesest sellisest olukorrast midagi siis ta ei tunne mingit valu enam ja lihtsalt läheb oma eluga edasi

Valu ei ole normaalne tunne ja inimene saab omale valida, kas ta soovib asjasse valuga suhtuda või hoopiski mitte.

Raul kirjutas:

No kuule, vahet ei ole kuidas me õppetundi nimetame. Nii või teisiti jääb see oma olemuselt samaks.

See, kuidas minu arusaamist mööda sina sellest rääkisid, erineb küll väga oluliselt sellest, mida mina õppetunniks nimetaksin Lihtsalt mainin ära, et järelikult räägime erinevatest asjadest ja siin on hetkel lünk sees.

Või pigem nii, et üks räägib, et klaas on pool täis ja teine räägib, et klaas on pool tühi ...

Just Midagi sinnakanti. Minu jaoks ei ole klaas pooltühi mitte kunagi Aga pigem me vist ikkagi saime ühele lainele. Lihtsalt rääkisime erinevatest nurkadest.