Reinkarnatsioon

Minu teada ta mäletas isegi seda kus ta elas ja mis ta nimi oli siis.

Ning kõige tuntum selline inimene kes mäletab oma varasemaid elusi on Dalai Lama ...

Jaa, nii väidab ta tõesti. Võibolla on asi samuti tavalisest rohkem lahtiolevates kanalites? Või väga võimalik, et ta on oma tasemelt nii kõrgele jõudnud, et suudab seda kuidagi ise tekitada ja energiat kinni püüda? Ka oma endise elukoha mälestused võivad ju sisalduda energias, mis kinni püütakse Eriti, kui see on energia, mis on valla pääsenud siis, kui inimene sureb. Siis kõik mälestused/emotsioonid/teadmised/mõtted peaksid teoreetiliselt kaasa minema selle 21-22 grammiga, mis inimesest surmahetkel eraldub

Kui ta sellisele tasandile on jõudnud, miks siis ta peaks väitma, et see juhtus tema varasemas elus?
Miks ta peaks looma iseendale illusioone?

No aga meil kõigil on ju omad teooriad selle kohta, mis meiega toimub Kõige enam tekib teooriad just tasandil, mida me veel mõistma pole õppinud. Me ei saa näha selle inimese sisse ega teada, kuivõrd veendunud ta ise selles on Paljud inimesed väljendavad oma tugevat usku näilikult teadmisena.

Nagu ma alati ütlen, et


KÕIK ON ALATI ÕIGE JA VALET TEGELIKULT EI OLE
Sest kõik mis juhtub ja toimub inimesega on tema arengule, tõeliseks Loojaks, ainult kasuks
Alati on keegi meist kaugemale jõudnud ja kui ollakse edasi minekuks valmis siis jõutakse neile järele.
Ja just nii nagu üks või teine konkreetne inimene enda jaoks õigeks ja vajalikuks peab
Teised inimesed esindavad meie teega ristuvaid teeid, kus seisab piltlikult reklaam. Umbes nii, et vali see tee. Mõni reklaam on peaaegu märkamatu, mõni aga kui suur Las Vegase reklaami tahvel, koos vilede ja tuledega.
Kuid Lõpp sihini viivad lõppude lõppuks kõik teed.

Kuid lihtsalt minu jaoks on vastunäidustatud see, et ma hakkaksin uskuma sellesse, et Looja paigutab need kes tema käskude järgi on elanud, paradiisi ja need kes soovivad vabalt liikuda, ilma mingite piiranguteta, põrgusse.
Sest ma isiklikult tunnen, et see tee on minu jaoks läbitud etapp.
Minu selle elu eesmärk ja põhiline õppetükk on - olla kaalutlev ja hoolikas. Pidada oluliseks pigem pikaajalisi arenguid kui lühiajalisi edusamme.

Ma olen kindel, et Looja andis meile vabad käed ja kõik teed viivad ühel või teisel viisil temani. Et Looja on andnud inimestele uurida elu erinevatest aspektidest. Näiteks, et me teaks mis tunne on olla ohver ja et me teaks mis tunne on olla timukas. Kui meil on vastav kogemus mingi asja ühest aspektist selge, siis tekkib ka järgmises elus empaatia selliste inimeste suhtes kes praeguses elus kogevad seda mida mina näiteks olen kogenud eelmises elus.
Mida suurem empaatia, igast küljest, seda arenenum on inimene. Seda suurem on inimeses Armastust ja seda lähemal on ta sellele, et tunnistada - mina olen LOOJA

Hahaa No eks me muidugi kõik oleme mingil määral loojad, sest me ju loome iseenda elu, eksju? Keegi ei loo seda meie eest. Meie oleme iseenda peremehed. Kuid siin on tegemist lihtsalt sõna "looja" homonüümiga. Point on selles, et minu jaoks (ja ka paljude teiste jaoks) tähendab see lisaks veel ka midagi muud tähenduselt Aga see selleks...

Kui sa ütled, et miski ei ole halb ega hea, vaid pigem neutraalne, millel võib meile olla erinev mõju kõigest, siis kas sa pead seda silmas, et erinevate inimeste jaoks eksisteerib erinev tõde? Et see, kes usub paradiisi ja põrgusse, sinna satubki ning see, kes usub arengusse, arenebki? Arvestades elu igakülgset suhtelisust, kus enamasti KÕIK on sõltuvuses meie suhtumisest sellesse, siis võib see isegi ju nii olla. Kuid samas ei saa olla kindel, et see koht, kus me elame, vastab samadele kriteeriumidele, mis eksisteerivad võibolla selles Üldises Tões, mille poole igaüks meist oma teid pidi käies ja omal moel pürgib. Selle kohta pole mitte ühtki tõendit. On vaid inimeste vastandlikud sügavad veendumused ja läbielatu, mida nad kõik nimetavad oma kogemuseks.

Sa räägid meie arengust. Kahtlemata usun ka mina, et see on meie elu ülim eesmärk. Ometi peab olema igal asjal põhjus. Mis on see ülipõhjus sinu jaoks? Miks on see sinu meelest niivõrd oluline see täiuslikkus, milleni me püüdleme läbi selle, et õpime asju erinevate nurkade alt nägema?

Hannah kirjutas:

Sa räägid meie arengust. Kahtlemata usun ka mina, et see on meie elu ülim eesmärk. Ometi peab olema igal asjal põhjus. Mis on see ülipõhjus sinu jaoks? Miks on see sinu meelest niivõrd oluline see täiuslikkus, milleni me püüdleme läbi selle, et õpime asju erinevate nurkade alt nägema?

Ma enda arust kirjutasin sellest juba

Tsiteerin: :

Sest kõik mis juhtub ja toimub inimesega on tema arengule, tõeliseks Loojaks, ainult kasuks
Seda suurem on inimeses Armastust ja seda lähemal on ta sellele, et tunnistada - mina olen LOOJA

Hannah kirjutas:

Kui sa ütled, et miski ei ole halb ega hea, vaid pigem neutraalne, millel võib meile olla erinev mõju kõigest, siis kas sa pead seda silmas, et erinevate inimeste jaoks eksisteerib erinev tõde? Et see, kes usub paradiisi ja põrgusse, sinna satubki ning see, kes usub arengusse, arenebki?

Nii see kah päris ei ole. Inimesed nii erinevad kah ei ole. Ühesugused vigastused tekkitavad kõigile täpselt samasuguseid haavu.
Ning ühesugused põhjused toovad alati täpselt samasuguse tagajärje.

No eksole ju? Ma mõtlen ka, et kuigi mõni askept võib olla sõltuv meist, peaks siiski eksisteerima midagi konkreetsemat ja midagi tõelisemat, millest kõik meie erinevused alguse on saanud. Ometi kui lähtuda sinu teooriast, siis muud võimalust ei ole, kui et uskuda, et meil kõigil on õigus, sest me kõik oleme ju saanud oma usu läbikogetu kaudu loogilise analüüsi teel. Küsimus on lihtsalt selles, kelle oma see siis kõige õigem on? Kui vaadata maailma lahtiste silmadega ja avatud meelega, siis jääb üle kaks võimalust: oletada, et kõigil on mingil määral õigus ning mitte eeldada enda vaadete kõige ülimat õigsust Ma tean, et mina ei saa seda enda vaadete puhul enam ammu teha.

Ja muide, sa ei ole rääkinud sellest, miks me arenema peame. Sry, kui lihtsalt kahe silma vahele on jäänud.

Piltlikult öeldes, et Looja jälle üheks saaks.

Miks peab alati mingi konkurents olema teemal, et kellel rohkem õigus on?
Sellele me saame kunagi nii või teisiti ise vastuse.

Ja mis selle point on? Mis tähtsust see omab, et Looja üheks saaks?

Ma ei konkureeri absoluutselt mitte kellegagi Sest minu arvamuse kohaselt on enamasti VÕIMATU teada, kellel õigus on ja kelle loogika vääramatu on. Ma astusin sellesse diskussiooni lihtsalt seetõttu, et nägin, et SINA pead enda veendumusi kõige õigemaks ja mitte ainult iseenda jaoks, vaid ka kõikide teiste jaoks Ometi läheb see vastuollu sellega, mida sa just rääkisid, et kõigil on oma tõde/lugu/tee.

Siis vajub Universum kokku ja Luuakse uus Universum. (Nali)

Ma ei ole sellele kunagi mõelnud ja minu jaoks ei ole sellel mingit tähtsust.
Me elame tänasel päeval ja peame keskenduma tänasele ning mitte mõtlema homsele.
Täna on uued välja kutsed ja õppetunnid mille tagajärgi me näeme homme kuid selle ei peaks üldse keskenduma.
Vaid ainult tänasele.

Hannah kirjutas:

Ma ei konkureeri absoluutselt mitte kellegagi Sest minu arvamuse kohaselt on enamasti VÕIMATU teada, kellel õigus on ja kelle loogika vääramatu on. Ma astusin sellesse diskussiooni lihtsalt seetõttu, et nägin, et SINA pead enda veendumusi kõige õigemaks ja mitte ainult iseenda jaoks, vaid ka kõikide teiste jaoks Ometi läheb see vastuollu sellega, mida sa just rääkisid, et kõigil on oma tõde/lugu/tee.

Ei lähe vastuollu. Mina räägin ainult sellest kuidas mina näen maailma ja ma olen selle õigsuses vägagi kindel.

Ma võin välendada oma seisukohti selle üle mida mina pean õigeks või valeks.
Kuid lõppude lõppuks on igalühel oma tee valitud. Ning kõik teed on lõppude lõppuks õiged.

Mina olen lihtsalt nendele inimestele kellega kokku puutun väga suur ja värvikirev reklaam
Mõni võib olla leiab sellelt teelt kus mina käin midagi enda jaoks huvitavat, mõni aga ei leia jne. jne.
Lõppude lõppuks on kõigil õigus ja kõikide loogika on vääramatu.

Ok, nüüd ei saa ma enam üldse aru Kui sel mingit tähtsust pole, siis miks sa üldse mõtled nendele asjadele? Kuidas sa oled jõudnud järeldustele selle kohta, millises positsioonis meie oleme võrreldes universumiga, mis on meie ülesanne, milline on looja ja mis on tema funktsioon jne jne jne jne? Pealegi ei mõista ma seda, miks sa usud oma teooriaid, kui sa pole neid lõpuni välja mõelnud? Selles mõttes, et miks sa oled veendunud milleski, mille point sulle selge pole? Tavaliselt on ateistid need, kes ei juurdle nende asjade üle, kuna leiavad, et sel pole mingit mõtet, me elame tänases ja peame keskenduma olevikule. Kuid sinu vaateid nähes on sul ju päris sügav ettekujutus tekkinud kogu pildist. Ometi on ju põhjus üks osa loogilisest analüüsist. Ilma põhjuseta ei saa ju midagi analüüsida. Sest sellisel juhul ma võiksin hakata lambist uskuma, et universum tõesti lagunebki koost, kuigi mul pole aimgi, miks ta peaks

Raul kirjutas:

Lõppude lõppuks on kõigil õigus ja kõikide loogika on vääramatu.

Ok, aga see ei seleta seda, miks tunnistada mõni aspekt valeks, mis on teisele inimesele tekkinud samasuguse veendumuse ning loogilise argumentatsiooni teel

No minu seisukohast vaadates. Kui ma näen, et keegi mängib näiteks tikkudega, siis ma ju võin õelda, et ära seda tee.
Kui ta on sellele avatud mis ma räägin, siis ta lõpetab tikkudega mängimise aga kui ei ole siis ta saab kõrvetada ja edaspidi ehk järgmises elus teab, et tikkudega ei ole vaja mängida.

Jaa, see oleks loogiline. Ometi ei tea mitte ükski väike laps, et tikkudega mängida ei tohi enne kui keegi seda öelnud pole Võibolla mõni kuskil isegi teab ka, ma ei kujuta ette.

Siiski ei saa ma endiselt aru ühest asjast ja see huvitab mind väga Kuidas oled sa jõudnud järeldusteni, mille konkreetset pointi sa ei tea? Ma saan aru, KUIDAS (vaimsed arengud jne) aga kuidas see sellisel juhul sinu jaoks usutav on? Need teadmised ei ole ju sinus olemas olnud juba sünnist saati. Sa oled need elu jooksul (vähemasti selle elu jooksul) kogunud läbi erinevate vaatluste, analüüside, mõttetöö jne. Näiteks kui mina usun, et inimesi, kes on eksinud universumi seaduste vastu, ootab ees õpetus juba kas selles elus või siis pärast surma, siis seepärast, et ma arvan, et me ei ole tihti suutelised ise oma vigu märkama ja Elu peab seda meile meelde tuletama. See omakorda on vajalik meie edasiarenguks. Samaaegselt jätan ma oma meeled avatuks ka muudele seletustele, mis edaspidi kerkida võivad ja mis võivad kogu pilti isegi veel paremini täiustada. Kui sa väidad, et ei ole lõppeesmärgis veendunud, siis see tähendab seda, et sul esineb suur risk selles, et võid olla kokku pannud ehk valed seosed omavahel? Oled teinud valed järeldused, mis esmapilgul näib isegi praeguste teadmiste juures seletatav olevat.

Ära saa valesti aru, kõik need küsimused pole üldsegi mitte rünnakuna mõeldud Ma lihtsalt küsin niikaua, kuni asja iseenda jaoks veel selgeks pole saanud See on huvitav teema minu jaoks.

Ma ei ole öelnud, et ma ei ole lõpp eesmärgis veendunud.
Ma ütlen, et minu arust ei ole sellel mingit tähtsust.
Sellel ei ole mingit tähtsust kuidas Universum loodi ja sellel ei ole kah minit tähtsust mis saab siis kui inimene lõppuks jõuab selleni, et ta tunnistab, et tema ongi Looja.

Me peame keskenduma hetkel sellele mida meie praeguses klassis ehk siis Planeedil meile õpetatakse.
Kui ma hakkan näiteks kuuendas klassis unistama sellele mis juhtub peale 12. klassi siis võib minu tähelepanu hajuda ja ma ei keskendu sellele mida õpetatakse kuuendas klassis.
Samm, samm haaval ikka. Kui kunagi jõuan 12. klassi, eks siis ole näha mis saama hakkab. Milleks sündmusi tagant kiirustada?

Mina ei karda oma nii öelda hinge õnnistamise pärast ja ma ei karda ka seda, et ma võin olla hetkel valel teel.
Ma ei karda isegi seda, et paljude arust kes austavad juutide, piibli ja koraani jumalat, võin ma minna peale surma põrgusse. Täiesti kama.
Mina elan oma elu nii nagu paremaks ja enda jaoks õigemaks pean. Ja kui mind selle pärast põrgusse saadetakse, siis ongi hea. Ma ei tahaks olla peale surma koos sellise kättemaksu himulise jumalaga.

Minult on palju küsitud kristlaste poolt, et mis ma teen kui avastan peale surma, et põrgu on olemas ja ma ise olen teel sinna poole. Olen alati vastanud no ok. kui juhutb nii siis juhutb. Mis siis saama peab, ma ei hakka põrgu kartuse pärast veel iseennast muutma. Ja olen alati vastu küsinud, et mida kristlased teevad kui peale surma avastavad, et ei ole olemas ei paradiisi ega ka põrgut ja nad peavad tulema tagasi siis Planeedile.
Mida sina Hannah siis teeksid?

Hahaa Ega ei saa muidugi tähelepanu pöörata sellele, mida teised arvavad kellegi isiklikest veendumustest, selge see. Milleks?

Raul kirjutas:

Ma ei ole öelnud, et ma ei ole lõpp eesmärgis veendunud.
Ma ütlen, et minu arust ei ole sellel mingit tähtsust.
Sellel ei ole mingit tähtsust kuidas Universum loodi ja sellel ei ole kah minit tähtsust mis saab siis kui inimene lõppuks jõuab selleni, et ta tunnistab, et tema ongi Looja.

Ma sain sinu jutust aru, et sa mitte ei pea lõppeesmärki tähtsusetuks, vaid sa ei ole seda enda jaoks veel läbi mõelnud ega tea, milles see seisneb?

Raul kirjutas:

Minult on palju küsitud kristlaste poolt, et mis ma teen kui avastan peale surma, et põrgu on olemas ja ma ise olen teel sinna poole. Olen alati vastanud no ok. kui juhutb nii siis juhutb. Mis siis saama peab, ma ei hakka põrgu kartuse pärast veel iseennast muutma. Ja olen alati vastu küsinud, et mida kristlased teevad kui peale surma avastavad, et ei ole olemas ei paradiisi ega ka põrgut ja nad peavad tulema tagasi siis Planeedile.
Mida sina Hannah siis teeksid?

See on üks hea küsimus, mida ma olen kusjuures iseendale päris mitmel korral esitanud Olen mõelnud teiste inimeste vaadete kohaselt, kes peavad põrgut ja paradiisi füüsilisteks kohtadeks kui ka näiteks ateistide seisukohalt, kes kogevad võibolla midagi imelikku pärast surma Et mida nad siis teeks või mõtleks
Mina ausalt olen kuulnud nii palju veidraid lugusid inimeste kehavälistest, kliinilise surma aegsetest kui ka elulistest kogemustest, et ma ei oleks üllatunud ei nii või naa Ma olen võtnud seisukoha, et ma ei suuda üle oma varju niikuinii hüpata ja midagi ma uskuda TAHAN siin elus. Seega miks mitte oma enda vaatluse tulemusel tekkinud teooriaid.

Ma millegipärast arvan, et isegi kõige paadunum fanatt on tegelikult kahelnud kasvõi veidikenegi selles, kas ta ehk valele asjale keskendunud pole oma elus, mistõttu ma kahtlen, kas keegi meist üldse olekski üdini üllatunud, kui asjad läheksid hoopis teisiti, kui me ette kujutame

Sellisel juhul olen ma veelgi paadunum fanatt
Sest mina ei kahtle enam ammu.
Kahtlemine tähendab hisrmu. Hirmu, et äkki ma eksin jne. jne.
Hirm blokeerib Armastust ja infot.

Kehaväliseid kogemusi saab endale ka teadlikult tekkitada.

Ma ei ole nii kindel, et sa absoluutselt ei kahtle Sest sellisel juhul poleks sa kristlastega väideldes jätnud oma mõtetes VÕIMALUST, et kui tuleb midagi muud erinevalt sellest, mida sa ette kujutad, siis pole midagi teha Sa elimineeriksid sellise võimaluse.

Aga jah, kehaväliseid kogemusi pidavat me suutma ise endale tekitada ka. Oled kuulnud sellisest tegelasest nagu Robert Monroe? See, kes külastas telepaatiliselt (ja ka tahtlikult) oma kolleegi Floridas

Hannah kirjutas:

Aga jah, kehaväliseid kogemusi pidavat me suutma ise endale tekitada ka. Oled kuulnud sellisest tegelasest nagu Robert Monroe? See, kes külastas telepaatiliselt (ja ka tahtlikult) oma kolleegi Floridas

Ei ole temast kuulnud. Kuid ma ise olen praktiseerinud nii öelda keha väliselt olemist. Nii öelda astraal rännakud.

Hannah kirjutas:

Ma ei ole nii kindel, et sa absoluutselt ei kahtle Sest sellisel juhul poleks sa kristlastega väideldes jätnud oma mõtetes VÕIMALUST, et kui tuleb midagi muud erinevalt sellest, mida sa ette kujutad, siis pole midagi teha Sa elimineeriksid sellise võimaluse.

Ma ei jõtnud mingit võimalust. Lihtsalt see oli osa vestlusest.

Mina ei kahtle selles, et ma olen õigel teel