Enesetapu teemadel

Lugesin eelmine aasta Siiri soovitatud raamatut "Mida teha, kui kõik ei ole nii nagu tahaks" (A. Sviyash) ja seal oli toodud päris põnev teooria/nägemus sellest, kuidas inimese elu toimib vastavalt sellele, kas me laseme ligi negatiivset või positiivset. Iga inimesega olevat autori meelest kaasas mõtteline anum (konkreetse nimetusega, mis mul meeles hetkel ei ole), mis täidab end pidevalt vedelikuga, kui me teeme tegusid, mis meile kahjuks tulevad ning samamoodi ka sel juhul, kui laseme enda üle negatiivsetel emotsioonidel võimust võtta. Ehk siis meie ülesanne on heade mõtete, tunnete ja tegudega seda anumat pidevalt tühjana hoida(kusjuures täiesti tühi ei saa see anum kunagi olla autori vaadetelt). Ühel hetkel, kui anum täis saab, saabub ka inimese lõpp ehk ta sureb.
Kui võtta siia juurde arvesse Hicksi teooria sellest, et kõik, mis inimesega toimub, on ta enda ligitõmmatud ja põhjustatud, siis võib väita, et ka iga inimese surma puhul on sama. Üks sureb noorelt, kuna ta "täitis anuma" liialt kiiresti ning tal polnud rohkem siit elust enam midagi võtta ega õppida, ja teine sureb hiljem, kel need etapid rohkem aega võtavad.
Huvitaval kombel kerkib siinkohal ette küsimus, kas siis ei ole igasugune surm (mis ei ole saabunud loomulikult, vaid haiguste või õnnetuste tõttu, mille oleme ise endale põhjustanud) juba niikuinii iseenesest enesetapp? Näiteks eriti ilmekaks näiteks võiks tuua siinkohal situatsiooni sellest, kui inimene tarbib narkootilisi aineid ja saab sellest üledoosi ning sureb. Narkootikumide tarbimine oli vaba valik. Ta TEADIS, mis sellega võib kaasneda, teda see ei huvitanud. Seega ei ole põhjendatud kuidagi see, miks on seda käsitletud meditsiinilise surmapõhjusena samas, kui inimese puhul, kes on endal veenid läbi lõiganud, käsitletakse surma põhjust enesetapuna? Kui on teada, et kõik meie tagajärjed saabuvad elus meie enda tekitatud situatsioonide kaudu, siis võiks mõelda selle üle, mida on näiteks koraan pidanud selle värsiga silmas, mis ütleb, et endalt ei tohi elu võtta. Võibolla hõlmab see täpselt sama laia valdkonda kui näiteks käsk kuuletuda Jumalale ja elada oma elu õigesti? Sest vastasel juhul oleme me juba iseneesest eksinud ka enesetapu keelu vastu.
Mõlemal juhul on olemas ka tahtlus kaasas. Enesetapu puhul on see otsene, muude surmapõhjuste puhul kaudne. Inimesega on kaasa antud teadmine sügavamal pool, et kõik, mida ta teeb enda vastu, tuleb talle kahjuks. Moslem teab, et kui eksida koraanireeglite vastu, lõppeb asi kurvalt. Me kõik TEAME, mis võib juhtuda. Ometi see ei tundu meid tihti huvitavat. Või on siis asi pigem selles, et me ei ole suutelised neid kõiki asju omavahel siduma ja nägema, et üks viib iseenesest juba teiseni ja tagajärjed on doominoefektina tundvalt suuremad kui me ise algul arvasime: "Ah, tühja sellest ühest reeglist, et tuleb palvetada ja Jumalaga kontakt hoida. Kui ma kõik muu õigesti teen, siis ei tohiks asi nii hull ju olla." Mittepalvetamine viib negatiivse sisetundeni. Negatiivne sisetunne tekitab stressi ja hajutab meelt. Hajutatud meelega kõnnime tänaval, ei märka lähenevat autot, jääme auto alla ja oleme kokkuvõttes sooritanud TEADLIKULT enesetapu, kuna otsustasime TEADLIKULT eirata meile antud soovitust teha asju õigesti.

vaheta "meie" vorm tekstis umbisikuliseks, ole hea

ohoh, sul onnestus selles tekstis koik peapeale keerata

minu jaoks klassifitseerub enesetapp siiski teadliku & otsese eneselt elu votmise alla. A la votan tablette eesmargiga siit ilmast lahkuda voi hyppan auto voi lennuki alla vms. see kui hajameelsusest miskit juhtub - jama lugu, aga sellega ei kaasnenud ju otsest tahtlust??

Tsiteerin: :

elada oma elu õigesti?

mis yhe meelest oige, see teise meelest mitte

See palvetamise hulgamise naide on hea aga mina ei seoks neid asju omavahel.St. Plave hylgamine on patt aga meie inimesed ei oska oma tegude tagajargi alati ette naha.Sest kui nii votta siis voime iga vale motte, sona voi teoga enesetapuni jouda.

Kadri kirjutas:

Sest kui nii votta siis voime iga vale motte, sona voi teoga enesetapuni jouda.

No see mu point põhimõtteliselt oligi, jah Et TEOREETILISELT peaks ju ka need enesetapu alla liigituma ja selgitus üleval olemas Aga muidugi, nõustun samuti, et eks otsene ja kaudne tahtlus ole olulised siin. Kuid tegu siiski põhimõtteliselt ENDA tapmisega - enesetapuga Selles mõttes Kas see nüüd sama ranget karistust/tagajärge ette näeb, kui otseses tahtluses läbiviidud enesetapp, seda ma ka ei usu.

tarmo kirjutas:

vaheta "meie" vorm tekstis umbisikuliseks, ole hea

??

Selline aya tuleb meelde et "hoidke end suurte pattude eest, Jumal annab vaiksed eksimused andeks".

Teismelisena ja varatäiskasvanuna mõtlesin sageli enesetapust. Lihtsalt tundsin, et ma ei taha siin olla, ma lihtsalt ei jaksa enam. Et kogu see krempel siin on nii üüratult mõttetu. Samas miski mu sees hoidis mind alati nö alal. Ühel ööl läksin magama nagu ikka. Nägin unenägu, mis oli kristallselge ja mäletan seda selgelt, ka helisid. Sellist hingelõikavat "AA" silbil laulu, meenutas mingit kirikulaulu. Unenäos istusin enda emaga meie suures toas ning minul oli relv käes - ma uurisin temalt, kas ta oleks valmis mu maha laskma kui ma seda tõesti tahaksin. Õhkkond oli väga sünge. Õnneks selle unenäo lõpus, enne kui ma üles võpatasin, pisarad palgel ja üle kere vappudes, kallistasin ema ja ütlesin, et "ma ei saaks sinult kunagi midagi niisugust paluda". Ning praegu kui selle jutu siia kirjutasin...täpselt see sama ahastuse tunne tekib ning nutma ajab.
Peale seda, olgugi, et ma vahel deprekaga hakkama ei saa just kuivõrd hästi ning leian, et ei taha elada, aga surra ka mitte, ikka suhtun elusse teisiti. See oli nagu raputus!
Ja see vastik AA silbil lauluke...ei julge meenutada...