Sisemine Olend :) Abraham Hicksi jargi

Samast esther & Jerry Hicksi raamatust "The law of Attraction, the basic teachings of Abraham"

Meie Sisemine Olend suhtleb meiega labi meie emotsioonide

Te olete palju enam kui see, mida te naete siin oma fyysilistes kehades sel ajal mil te siin olete. Te olete toepoolest imeline fyysiline looja, ent te eksisteerite samaaegselt teises dimensioonis. Osa teist, mittefyysiline osa, mida me kutsume "sisemiseks olendiks", eksisteerib nyyd ja praegu sel ajal kui teie olete oma fyysilistes kehades.

Teie emotsiooonid on teie fyysiline indikaator teie suhete olemusele teie sisemise olendiga.

Teisisonu, ajal mil te olete koondanud oma tahelepanu mingile teemale ja omate teatud arvamust selle kohta, on ka teie sisemine olend sellele teemale oma tahelepanu koondanud ning omab oma arvamust selle kohta. Emotsioonid , mida te sel ajal tunnete, on indikaatoriks nende arvamuste kattumise voi erimeelsuste kohta.

Naiteks, midagi juhtus ja teie hetkeline arvamus teie endi kohta on et te oleksite pidanud kaituma paremini voi et te pole piisavalt tark voi et te olete vaartusetu. Kuna teie sisemise olendi arvamus on et te saate hasti hakkama ja et te olete tark ja vaartuslik, siis need arvamused ei klapi ja see ebakola muutub negatiivseks emotsiooniks. Teisest kyljest, kui sa tunned enda yle uhkust voi armastad ennast voi kedagi teist, siis sinu hetkeline arvamus on palju lahemal sinu sisemise olendi arvamusele asjadest ja sel juhul tunned positiivseid emotsioone nagu naiteks uhkus, armastus, tanulikkus.

Sinu sisemine olend voi Allikas Energia pakub aalti valja sellise perspektiivi, mis on sulle suurimaks eeliseks ja kui sinu perspektiiv kattub sellega, tombad sellega ligi positiivset. Teisisonu: mida paremini sa end tunned, seda parem on sinu kylgetombepunkt ja seda paremaid asju ja olukordi tombad endale seelabi ligi.

Vorreldavad vibratsioonid sinu perspektiivi ja sinu sisemise olendi vahel vastutavad selle suureparase JUHATUSE eest, mis on sulle alati saadaval.

Kuna kylgetombeseadus vastab alati sellele vibratsioonile, mida sa omalt poolt valja pakud, siis on aarmiselt kasulik teada ja aru saada et sinu emotsioonid on sulle indikaatoriks selle kohta, kas sa oled parasjagu loomas omale midagi sellist, mida sa tahad voi midagi sellist, mida sa ei taha.

Selle asemel et pyyda kontrollida iga oma motet, julgustame me sind lihtsalt poorama tahelepanu su enesetundele. Nii et kui sa peaksidki valima omale motte, mis ei harmoneeru sellega mida laiema perspektiiviga, vanem, targem ja armastav sisemine olend sinust naeb, tunned ebakola ja siis saad juba lihtsalt juhatada oma motted millelegi, mis annab parema enesetunde ja seega teenib sind ja sinu eesmarke paremini.

Sa teadsid seda ajal mil sa votsid vastu otsuse tulla siia fyysilisse kehasse et sul saab olema ligipaas sellele suureparasele emotsionaalsele juhatussysteemile, sa teadsid seda et labi oma suureparaste alati olemasolevate tunnete ja emotsioonide saab sulle selgeks kas sa eemaldud oma laiemast teadmisest voi liigud sellega koos.

Kui sa liigutad oma motted selles suunas mida sa tahad, tunned positiivset emotsiooni. Kui liigutad oma motted selles suunas mida sa ei taha, siis tunned negatiivseid emotsioone.

Siiri kirjutas:

...ja sel juhul tunned positiivseid emotsioone nagu naiteks uhkus, armastus, tanulikkus.

Mind hakkas huvitama, millisest inglisekeelsest sõnast sa tõlkisid "uhkus"? Pride?

Ma hakkasin mõtlema, et kas uhkus ei ole koraani tähenduses mitte negatiivne emotsioon?

Koraanis on oeldud et all pride belongs to God

Koraanis veidi asja uurinud, hakkas mulle silma, et uhkus kui ylbus, korkus jne on negatiivse varjundiga ja Koraanis sellise uhkuse omamine pole hea.

Samas Hicks kirjutistest sain aru, et uhkuse all polnud moeldud mitte korkust vaid lihtsalt seda tunnet, kus sa oled uhke/onnelik/tanulik millegi yle Ehk siis roomus ja positiivselt meelestatud. Erinevus on tunnetes, mis sellega kaasneb..

varem ma olin suht jaigal positsioonil selle uhkuse osas, aga mingil hetkel arusaamised muutusid

Tore Mis sa hetke seisuga siis patriotismist arvad? See tekitab ju ka ainult positiivseid emotsioone. Mäletad, me kunagi vaidlesime?

koik mis tekitab positiivseid emotsioone, on ok Sest postiivsed/meeldivad emotsioonid viivad meid Jumalale lahemale.

Nu ma`i tea nüüd siis kohe...

See teooria ei tundu mulle iseenesest vale...aga kas ei muutuks ma mitte vastikuks ülbikuks kui ma eeskätt oma emotsioone järgiksin? Seda teksti lugedes hakkas mul peaaegu naljakas..... Mingi veider tunne sees, mis väljenduks naeruna kui see tugevam oleks. Mõtlesin nimelt sellele, kuidas ma elavalt iseendaga vaidlen:
Ego: "Ma olen nii väärtusetu ja mõttetu, miks pagana pärast ma sündisin"?
Supermina:"Mõttetu? Jaiks kui loll jutt"!
Ego:"Ma tean paremini, elu on näidanud".
Supermina: "Vait, ma ütlen. Mitte essugi sa ei tea. Sa oled väärtuslik, sest mina ütlen nii. Hau! Targem on rääkinud".
Ego: "Aga ma...(nuuks)".
Supermina: "Mis ma just ütlesin - loll jutt suhu tagasi, puu tagant ka ei kuulaks sellist pläma"!

Nujah, ma võtan selle teooria endale mantraks


Imetlege nüüd mind, ma valgustusin grammi võrra

Oot, ma ei saanudki hetkel argumendist aru, et miks sa arvad, et positiivseid emotsioone järgides ollakse isekas?

Hannah kirjutas:

Oot, ma ei saanudki hetkel argumendist aru, et miks sa arvad, et positiivseid emotsioone järgides ollakse isekas?

Sest kui ma pidevalt ainult positiivseid emotsioone järgin, siis teen ma ainult seda, mis mulle parajasti sobib ja teistega ei arvesta. Ka see on täiesti võimalik, et kui ma teen midagi, mis on kellegi suhtes otseselt ebaõiglane ja mulle mitte vajalik, aga ma lihtsalt tahan seda, siis selle tegemine tekitab vähem negatiivset emotsiooni kui selle tegematajätmine. Ei teagi nüüd, kuidas selgitada.... No näteks enesekriitika on minu arust vähemalt mingi piirini vajalik, aga ometi käivad sellega enamasti kaasas ka negatiivsed emotsioonid (olgu siis kasvõi nende varjundid, aga ikkagi). Inimene võib olla võimeline vastu võtma kriitikat, aga õnnelik ta vaevalt selle üle on...

Aga positiivseid emotsioone ei saa ju niikuinii tunda juhul, kui sellega kaasneb kellegagi mittearvestamine või koguni ebaõigluse tekitamine kellelegi

Hannah kirjutas:

Aga positiivseid emotsioone ei saa ju niikuinii tunda juhul, kui sellega kaasneb kellegagi mittearvestamine või koguni ebaõigluse tekitamine kellelegi

Kui on olukord, kus teine ei saaks väga suure ebaõigluse osaliseks, aga mina talle ebaõiglust tehes saaksin mitmeid hüvesid, mida ma otseselt ei vaja, aga lihtsalt tahan, siis oleneb enesetunne täiesti südametunnistusest. On neid, kes tunevad end halvasti, on neid, kelle puhul teisele ebaõigluse tekitamine manab esile parema enesetunde kui iseendale liiga tegemine. Ja siis tekibki küsimus - mis on see südametunnistus? Kas see on ka inimese supermina või hoopis midagi muud? Sest supermina on arenenum nii või naa, miks ta siis ebaõigluse ja pahategudega mõnel juhul nõus peaks olema?! Ja kui supermina ja südametunnistus on erinevad "asjad", kuidas siis vastavalt emotsioonile vahel teha, kumb parajasti "räägib"?
Ühesõnaga positiivseid emotsioone järgides võib inimene ka tahtmatult teisele liiga ja haiget teha. Mis tähendab seda, et emotsioone võib järgida, aga skepsis ja ea peavad alati töötama. Ning vahel peab tegutsema ka iseenda tunnete vastu.

Kõik siin maailmas on suhteline, mistõttu ei ole olemas universaalset "õiget" ja "valet", mida igaüks siin maailmas aktsepteeriks ning ainus, mille järgi me käituda saame, ongi ju meie enda sisetunne Teeme seda, mida peame heaks ja kasulikuks endale, sest meie "õige" võib olla kellegi "vale" ja mis peamine - meie ei ole vastutavad teiste inimeste eest Sest nemad elavad oma elu omale enda "head" ligi tõmmates, mida nemad antud hetkel heaks ja kasulikuks peavad. Mitte kellegagi ei juhtu ju midagi ilma, et ta oleks seda eelnevalt omale sagedusse ligi tõmmanud.
Seetõttu tuleb ju ka välja, et vastu enda tahtmist on ju mõttetu tegutseda Sest tekib küsimus, kelle jaoks ja milleks me siis elame?

Üldjoontes olen nõus. Aga mitte täielikult. Just selline "mina vastutan ainult enda eest" suhtumine on minu arvates see, mis planeedi tead-küll-kuhu on ajanud/ajab....

Aga sa ei saa ju kellegi teise eest tema elu elada.
Kui hakkata vastutama teise eest, siis peab ka tahes tahtmata elama ka tema elu.

Ma ei räägi kellegi teise eest vastutamisest, vaid sellest, et inimene peaks arvestama ka teistega, mitte ainult iseendaga. "Vastutan vaid enda eest" tähendabki põhimõtteliselt "arvestan vaid endaga". Ainult nii toimides nagu tunded ütlevad, paneb inimene varem või hiljem nagunii puusse. Neid peab kindlasti kuulama, kuid ka mõistust ja intellekti ei ole inimesele antud niisama!

Miks see sinu jaoks ilmtingimata seda tähendab, et teistega ei arvestata? Ma usun optimistina, et enamuse jaoks maailmas on see ikkagi väga väga oluline, et ka teised nende ümber haiget ei saaks, sest ma ei saa ju ise niikuinii hästi tunda, kui ma kellelegi haiget olen teinud või ülekohut põhjustanud Aga kui ma ennast juba hästi tunnen midagi tehes või plaanides (mis eeldab, et ma seda kellegi arvelt teinud ei ole), siis miks mitte go for it?

ladyanthro kirjutas:

"Vastutan vaid enda eest" tähendabki põhimõtteliselt "arvestan vaid endaga".

Aga peabki kõigepealt arvestama iseendaga.
Kahjuks olen ma liigapalju inimesi näinud, kes arvestavad teistega, kuid iseenda jätavad tahaplaanile. Tagajärjeks on õnnetud ja kurvad inimesed.
Kunagi ma kah mõtlesin, et olen altruist. Kui kellegi soovid läksid minu soovidega vastu ollu, siis andsin järgi ja muu selline teema ...
Aga enam ma ei soovi. Selleks, et teistega arvestada, peaks inimene oskama eelkõige iseendaga arvestama.

Teistega arvestamine ei tähenda altruismi, vaid normaalsust. Vähemalt minu jaoks.

Optimismist ei hakka ma siinkohal rääkima Aga huvitav oleks teada, mida sa teed kui tegu ära tehes teed kellelegi teisele väga liiga, aga tegemata jättes astud vastu iseenda egole ja seetõttu saad haiget (midagi enamat sellest ei juhtu)?

ladyanthro kirjutas:

Optimismist ei hakka ma siinkohal rääkima

Ei saanud sellest kahjuks aru... sa ei poolda optimismi?

ladyanthro kirjutas:

Aga huvitav oleks teada, mida sa teed kui tegu ära tehes teed kellelegi teisele väga liiga, aga tegemata jättes astud vastu iseenda egole ja seetõttu saad haiget (midagi enamat sellest ei juhtu)?

Aga esitan sama küsimuse sulle huvi pärast Kas sa teed siis iseendale kõigepealt meelsamini haiget?

Muide, küsimust ei saadeta tagasi sellele eelnevalt vastamata
Aga jah, mina teeksin küll vast endale haiget - suuremas plaanis tunneksin end sellest paremini. Oleneb olukorrast ka - ega ma peagi end kaugeltki täiuslikuks Ja nüüd on sinu kord

See emotsioonide järgimine: kujuta ette, et lähed poodi. Näed tõeliselt lahedat kleiti ja tahad seda väga. Oletame, et kuulud nende inimeste hulka, kelle jaoks ostmine kui teraapia on. Juba mõte selle kleidi ostmisest tekitab eufooria ning õnnetunde! Samas on sul kodus miljon kleiti ning rahaline olukord ei ole just selline, et seda "tuulde loopida". Seega emotsioon juhatab sind kleiti ostma, tegelikkuses aga mõjub selle ost sulle halvasti (võimalik, et pärast osu tunned seda ka emotsionaalselt). Ehk siis - ma arvan, et emotsioonid on olulised ja neid tuleb kuulata, kuid mitte asjata ei ole inimesele antud intellekt ja mõistus.

ladyanthro kirjutas:

Muide, küsimust ei saadeta tagasi sellele eelnevalt vastamata
Aga jah, mina teeksin küll vast endale haiget - suuremas plaanis tunneksin end sellest paremini. Oleneb olukorrast ka - ega ma peagi end kaugeltki täiuslikuks Ja nüüd on sinu kord

Sorry, ma ausalt arvasin, et see on selline üldine küsimus umbes a la, et vaata, aga kui oleks selline olukord, et mõtle siis Aga kuna sa nüüd ütlesid, et see on ikkagi otsene küsimus, siis ma hea meelega muidugi vastan sellele
Ma arvan sellist asja, et kui sina tunned end sellest paremini, kui teed pigem endale haiget ja tood end ohvriks (kui sa lubad mul sellist väljendit kasutada ) siis ilma igasuguse vajaduseta vaielda, ma usun siiralt, et sellisel juhul teegi nii, kuna see töötab SINU jaoks. Siiski ei saa üle ega ümber asjaolust, et me teeme IKKAGI isekalt just neid asju, mis MEILE head on - nagu sa ka ise ütlesid, lõppkokkuvõttes tunned sa end sellest paremini. Kui nii ei oleks ja sa end hoopis hullemini tunneksid, siis sa ju nii ei teeks See on üpris loogiline. Mina ENDA jaoks ei ole leidnud sellises teguviisis ei pikaajalist ega ka lühiajalist kasu, mistõttu mina isiklikult kindlasti nii ei teeks - teen seda, millest end hästi tunnen.
Juhul kui minu tegu kellegi teise jaoks solvav/haavav/ebameeldiv jne on, siis ei saa olla mina selle eest vastutav, kuna inimene on ise valinud omale sellise tunde Kuna kõik on suhtumise küsimus siin elus, siis oleks ta võinud valida ka teise tunde negatiivse asemel - ta on ise selle enda ellu kogemiste pagasisse ligi tõmmanud, nagu me kõik igapäevaselt enda ellu tulevate situatsioonidega varasemalt teinud oleme.
Lisaks pole olemas universaalset tõde, mis töötab kõigi jaoks. Kõik on individuaalsed ja peavad leidma oma enda asjad siin elus üles, mis nende kasuks töötavad isiklikult.

ladyanthro kirjutas:

See emotsioonide järgimine: kujuta ette, et lähed poodi. Näed tõeliselt lahedat kleiti ja tahad seda väga. Oletame, et kuulud nende inimeste hulka, kelle jaoks ostmine kui teraapia on. Juba mõte selle kleidi ostmisest tekitab eufooria ning õnnetunde! Samas on sul kodus miljon kleiti ning rahaline olukord ei ole just selline, et seda "tuulde loopida". Seega emotsioon juhatab sind kleiti ostma, tegelikkuses aga mõjub selle ost sulle halvasti (võimalik, et pärast osu tunned seda ka emotsionaalselt). Ehk siis - ma arvan, et emotsioonid on olulised ja neid tuleb kuulata, kuid mitte asjata ei ole inimesele antud intellekt ja mõistus.

Ma olen absoluutselt nõus, et peab mõistust järgima emotsioonide kõrval. Kuid ideaalne oleks see, kui need kaks oleksid kooskõlas Ehk siis sinu toodud näite varal ma hea meelega arutleksin edasi.
Ütleme, et näen mingit vinget kleiti ja tahan seda. Ma ostan selle ja selle tulemusena hakkab mu süda valutama, et krt küll, mul juba on ju nii palju kleite ja raha ka palju pole, miks ma küll pidin nii tegema jne jne. Sellisel juhul avastan ma varem või hiljem, et minu emotsioonid on üksteisega vastuollu läinud ja tõenäoliselt enam teist korda ei kutsuks ju nii tegema, kui tean, et sellele järgneb sama tulemus ehk siis enesehala. Aga võib ju ka teisiti Ma näen ilusat kleiti, tahan ta ära osta ja LÕPETAN enda mõtetes selle jutu keerutamise, et "raha ei ole, raha ei ole, raha ei ole, raha ei ole" ja selle asemel hakkan endale igapäevaselt korrutama, et mul on piisavalt raha selle jaoks ja kõige muu jaoks, mida ma iganes elus soovin, leian KLEIDIS endas positiivsed aspektid üles ja elimineerin põhjused, miks ma peaksin üldse hiljem end halvasti tundma - ja mis sa arvad, kuidas universum reageerib sellele? Täpselt selliselt, nagu ma mõtlen ja mõelnud olen Kui ma korrutan, et mul raha ei ole, aga kleiti tahaks, siis selline su reaalsus hakkabki olema - sa tahad, aga ei saa, kuna tunned end kogu aeg selle pärast halvasti, kui endale seda lubad. Ja vastupidi Kui korrutad, et sul on piisavalt raha, siis sul ongi ja jääbki alati olema Ja sul pole mingit põhjust halvasti tunda, kuna ostsid oma 500-le kleidile ühe lisaks. Seda kutsutakse külgetõmbeseaduseks.
Sellisel juhul ei lähe ka emotioonid enam vastuollu

Universumi reageeringust ei tasu rääkida, been there, done that - autosugestioon toimib kindlasti, aga tühja koha peale hunnikut väärtust ei teki. Ning autosugestiooniga on justnimelt tegemist - inimene on suuteline enamaks kui ta ise arvab (ja tore, et ta praeguste asjade käigu juurest seda ise ei mõista).
Kui sul on ostusõltuvus (nagu väga paljudel inimestel, eriti naistel, on), siis sa tead täpselt ette, kuidas sa end pärast ostu tunned, aga sellest ei ole tolku. Eufooria, mille saad ostmisest, kaalub mõistuse üle.
Jah, lõppkokkuvõttes on inimene alati isekas, kuid mina eristan kahte erinevat sorti isekust. Üks tähendab nö üle laipade minemist ja teine seda, et inimene tunneb end hästi kui saab toimida ka teiste inimeste soove silmas pidades (ja enda omi samuti järgides). Mina ei ole täheldanud, et oleksin end kunagi ohvriks toonud. Ma olen teistega arvestanud, aga mitte kunagi end ohverdanud. Mõne lähedasema inimesega olen ehk tõesti end vahel liigselt alla surunud, aga seda ka iseenda kasu eesmärgil - järgmist "kodusõda" suhteliselt väikese asja pärast lihtsalt ei ole vaja.
Sinu jutust saan aru, et järgid printsiipi "mina tahan, mina võtan, teised las tunnevad end kuidas tahes, mina nende eest ei vastuta" ja seda ka kõige väiksemate asjade osas. Paranda mind kui valesti aru sain. Kui ei saanud valesti aru, siis tean, et sain asjale õigesti pihta

ladyanthro kirjutas:

Universumi reageeringust ei tasu rääkida, been there, done that - autosugestioon toimib kindlasti, aga tühja koha peale hunnikut väärtust ei teki.

Selle kohta võin öelda ainult niipalju, et kes ei usu, sellel ei toimigi, loomulikult, see on rohkem kui loogiline Mul kogemus olemas, seetõttu usun teisiti See ei olegi vaidluse koht, et a la, kas on või ei ole. On neile, kes teavad et on ja kes teavad, et ei ole, neile ei olegi Elu on imelihtne. Universaalseid tõdesid ei eksisteeri.

ladyanthro kirjutas:

Kui sul on ostusõltuvus (nagu väga paljudel inimestel, eriti naistel, on), siis sa tead täpselt ette, kuidas sa end pärast ostu tunned, aga sellest ei ole tolku. Eufooria, mille saad ostmisest, kaalub mõistuse üle.

Jah, see võib tõesti nii olla Ometi on saanud ka kõige paadunumad joodikud ja narkomaanid oma haigusest üle, kui nad TAHAVAD. Ehk siis inimene, kes püüdleb millegi poole, suudab selle ka tahte korral saavutada. Kui ei suuda, siis peaks küsima, kas asi nii hull ongi? Kas ostlemine on nii hull asi, et sellest peab TERVEKS saama? Pigem naudib inimene elu, mille ta valinud on ja otsib sellest naudinguid

ladyanthro kirjutas:

Sinu jutust saan aru, et järgid printsiipi "mina tahan, mina võtan, teised las tunnevad end kuidas tahes, mina nende eest ei vastuta" ja seda ka kõige väiksemate asjade osas. Paranda mind kui valesti aru sain. Kui ei saanud valesti aru, siis tean, et sain asjale õigesti pihta

Vot seda on kuidagi keeruline kommenteerida mul, sest ühest küljest sa just nagu SÕNASTASID isegi õigesti kogu selle lause, ometi see mulje, mis sinul sellest lausest on, on hoopis teine reaalsus, kui minu oma Mõistad? Ehk siis sa panid selle hoopis teise konteksti (äkki võiks isegi öelda - negatiivsesse), kui mina seda mõtlen. Ma proovin veidi seletada nii kuis oskan. Ma ise ega ka ükski mu lähedastest ei ole mind kunagi vastikuks ignorantseks üle laipade minejaks pidanud sest ma tõepoolest hoolin väga palju (vahel ehk liigagi palju) sellest, kuidas teised minu tegudest mõjutatud saavad, sest olen enda jaoks avastanud sellise tõe, et ma ei suudagi end üldse hästi tunda, kui keegi teine kõrval nutab või halab. Ehk siis, milleks teha midagi, mis mind end halvasti tundma paneb? Tõepoolest...elus võtan ma, mida tahan. Miks peaks see teisiti olema? Ehk siis, miks peaksin ma võtma midagi, mida ma EI taha või siis MITTE võtma seda, mida ma tahan? Ma armastan iseend ja enda elu, sest see kõik on ju minu loodud. Kui minu ellu tuleb kleit, mida ma väga tahan, siis järelikult olen ma selle kleidi kutsunud. Milleks ma siis elan üldse, kui ma endale meeldivaid asju keelan?
Siis väide "teised las tunnevad end kuidas tahes". No tegelikult ka ju Kui nad TAHAVAD, siis mida mina teha saan? Mina ei ole ju pannud neile mingit tunned pähe, mida tunda. See oli nende valik. Täpselt nagu on minu enda valik, kas ma tahan millegi üle nutta või hoopis naerda. Kui ma juhuslikult otsustan nutta, siis on see minu isiklik tragöödia, sest kuidas ometi saab keegi teine olla vastutav selle eest, et mina tegin vaba valiku tunda end halvasti ja sellise pilgu asjale heita? Ma ei mõista seda. Ma annan sulle ühe elulise näite, mille olen enda jaoks väga tähendusrikkast ja huvitavast küljest avastanud Näiteks kaks stseeni filmidest. Üks komöödiafilmist, teine tragöödiast/draamast (kuidas iganes seda kutsuda): Mingi suvaline tüüp - näiteks maffiaboss, sigar suus, irve näol, kõmmutab seal maha mingi suvalise mehe, Benny Hilli muusika mängib taustaks, kaadrid on kiired ja meeleolu on lustakas. Nüüd mõtle täpipealt samale kaadrile, vaheta muusika tagant ära näiteks üli melodramaatiliseks, loo sellele veel mingi kurb story taha ja sul on kaks täiesti erinevat situatsiooni. Ometi on tegu ühe ja sama asjaga No ma ei tea, ehk oleks sul endal võibolla isegi paremaid näiteid tuua Aga no ma üritasin poindi edasi anda, kuidas me saame kõige puhul valida, mis pilguga vaatame, kas läbi huumoriprisma või läbi tragöödia.
Nii ja siis lõpuks ka vastutuse teemadel. Jällegi sõnastasid sa oma lause õigesti minu kohta, ometi jääb mul sinu "toonist" selline mulje, et me mõistame vastutust täiesti erinevalt. Sina samastad vastutuse teistest hoolimisega. Umbes, et kui ma ütlen, et ma ei vastuta, siis ma ei hooli/ei arvesta, mis iganes. Ometi on need minu jaoks isiklikult kaks täiesti erinevat asja. Vastutus tähendab seda, et mina ei MAKSA teiste "vigade" eest, kui nad neid teevad. Vead kirjutasin ma jutumärkidesse seetõttu, et vigu pole niikuinii siin ilmas olemas, kõik, mida me teeme, on neutraalse väärtusega, kuid kui inimene on langetanud otsuse, mis teda ilmselgelt muserdab - näiteks valinud naeru asemel nutu, siis mina ei saa ometi selle eest vastutav isik olla Mind ei saa tema valikute tõttu "karistada". Kas see vastasel juhul ebaõiglane poleks?

Mis puutub sellesse universumi asja, et kes ei usu, sellelei toimi.....oi, kuidas ma uskusin. Lõpuks sain aru, et toimib vaid see, millel on põhi juba olemas.

Ostlemine võib olla ka osa sõltuvushaigusest ning sellest tuleks tõepoolest vabaneda. See "tuleks" on muidugi sama kaaluga, mis väide, et suitsetamisest tuleks loobuda. Kõik teavad, et see on ebatervislik ja majanduslikult ebatõhus tegevus, aga see ei pane inimesi veel loobuma.

Ütled, et kui su ellu tuleb kleit, siis oled selle kutsunud. Aga kui see tuleb pea iga päev? Ja iga kord pead sa selle saama, olgugi, et pooli oma kleite ei ole sa kandnud kordagi ja need on veel sellised ülisuvised, et alla 28 kraadi neid kanda ei saagi. Võib olla, et oled selle kiusatuse enda ellu ise kutsunud, küll aga ei tähenda see, et kui sa midagi tahad, siis pead selle kohe saama. Mulle kõlab nagu ärahellitatud laps Ma ei vaidle üldse vastu, et tegevust, mis teisi ei kahjusta - näiteks kleidi ostmine - peab ikka harrastama kui see tuju heaks teeb. Aga vaidlen vastu, et iga asi, mida inimene tahab, on talle saatuse poolt määratud ja ta peab selle saama. Kahjuks paljud inimesed just nii mõtlevadki ja siia on maetud probleem, miks ühiskond muutub järjest enam isekaks ja materialistlikumaks. Seda siis minu arvamuse kohaselt.

ladyanthro kirjutas:

Mis puutub sellesse universumi asja, et kes ei usu, sellelei toimi.....oi, kuidas ma uskusin. Lõpuks sain aru, et toimib vaid see, millel on põhi juba olemas.

See ei anna vastust sellele, miks nii mul kui ka väga paljudel mu tuttavatel, kes sama seisukohta jagavad, see toimib jällegi, niiet...

ladyanthro kirjutas:

Ostlemine võib olla ka osa sõltuvushaigusest ning sellest tuleks tõepoolest vabaneda. See "tuleks" on muidugi sama kaaluga, mis väide, et suitsetamisest tuleks loobuda. Kõik teavad, et see on ebatervislik ja majanduslikult ebatõhus tegevus, aga see ei pane inimesi veel loobuma.

Ei jaga seisukohta, et sõltuvused halvad on Inimesega ei saa midagi halba juhtuda, kui ta seda oma ellu ei kutsu Ebatervislik on see, mille inimene endale ebatervislikuks teeb.

ladyanthro kirjutas:

Ütled, et kui su ellu tuleb kleit, siis oled selle kutsunud. Aga kui see tuleb pea iga päev? Ja iga kord pead sa selle saama, olgugi, et pooli oma kleite ei ole sa kandnud kordagi ja need on veel sellised ülisuvised, et alla 28 kraadi neid kanda ei saagi. Võib olla, et oled selle kiusatuse enda ellu ise kutsunud, küll aga ei tähenda see, et kui sa midagi tahad, siis pead selle kohe saama.

MIKS??!! :D Ja mis siis lahti on, kui mina ütlen, et pean küll? Kellele ma kahju teen sellega ja kuidas?

ladyanthro kirjutas:

Mulle kõlab nagu ärahellitatud laps

Sa ei ole põhjendanud, miks on ärahellitatud olemine halb? Sellepärast, et keegi seda öelnud on? Mida ma teen halba sellega, kui saan endale kõik, mida tahan? Ja mis kõige põhilisem - kes otsustab minu elus, mis mulle halb ja kahjulik on peale minu enda?

ladyanthro kirjutas:

Ma ei vaidle üldse vastu, et tegevust, mis teisi ei kahjusta - näiteks kleidi ostmine - peab ikka harrastama kui see tuju heaks teeb. Aga vaidlen vastu, et iga asi, mida inimene tahab, on talle saatuse poolt määratud ja ta peab selle saama.

Kust see siis tulnud on? Juhuslikult? Elus ei ole juhuseid. Ja kes otsustab, et inimene ei PEA saama midagi, mida ta tahab? Kes on see "emme", kes keelab ja lubab? Ikka inimene ise otsustab, mida ta saama peab /saada tahab ja mida mitte ju

Ei viitsi rohkem... Ma arvan, et sa ei saa aru, mida ma öelda tahan ning minu jaoks kõlab sinu poolt väidetu väga isekalt ja vastikult, nagu ärahellitatud laps, kes leiab, et kui tema tahab, siis peab maailm tema ees kummardama. See pole üldse solvanguna mõeldud, lihtsalt ütlen otse välja (mu parim sõbranna jagab mingil määral su vaatenurki) Praegusel juhul räägime me küll kleidist, aga kui me räägiksime näiteks uuest autost... http://paber.ekspress.ee/viewdoc/F80F4F871AE21489C22574CC0025AA10 Kui sa ei arvesta välismõjudega, siis sa leiadki, et maailm/planeet/inimene peab kõik ära kannatama, mida sina tahad. Ega seda riiet, mida kleidi jaoks, mida sa tahad, aga ei kanna, ka taevast alla ei saja, selleks kasutatakse ikkagi loodusressurssi. Kui kõik inimesed arvaksid, et nemad peavad igasugust praktilisust pühitsemata saama kõik riided, mida nad tahavad, siis oleks varsti lugu umbes nii nagu maapõue naftast tühjakspumpamisega. Aga inimene ongi nagu viirus või rändtirtsuparv- tarbib meeletult ja siis võimalusel liigub edasi (ning ei, ma ei ole misantroop).
Lisaks - LIIGSE tarbimise ja igasuguse materialismist üle oleva ehk siis spirituaalsuse klapis kahtlen ma sügavalt. Spirituaalsus õpetab just seda, et liigse tarbimisega kurname ainult planeeti ja lõpuks õnne endale ega teistele sellega ikka ei osta -sest midagi, mis tegelikult väärtuslik on, ei saa osta.
Ma ütleksin, et mõni inimene ületab spirituaalsuse ja fantastika piiri ja sinu arvamused kuuluvad minu jaoks just fantastika alla. Aga kuni sa ise õnnelik oled, seni pole probleemi
Sellest kõigest võib jääda mulje nagu mina jubedalt piiraksin ennast - ei, see pole nii. Ja mingist ohverdusest ei tasu rääkida, ma arvan, sest ma ei suudaks end iial nii palju ohverdada kui planeet seda terve inimsoo tõttu juba teinud on.