Kas ja kuidas?

võibolla on raske leida kerjust kellele raha anda sellepärast, et sa tahad valida kellele anda... mingi mõttekramp - ideaalnägemus annetamisest on ees.
ära vali. kui tahad annateada, siis ära sea tingimusi. Jumal on öelnud, et küsijale tuleb anda, siis annagi sellele, kes küsib. kui minult tuleb keegi küsima, siis ma alati annan.


mida ma veel mõtlen on see, et kas anda sellele, kes tuleb ja ütleb, et "ole hea mees viska kümnekas, mul on HÄDASTI õlut vaja". et kas see on ka tingimuste seadmine? andsin suvel ühele õlle raha, rohkem pole küsitud.

tarmo kirjutas:

mida ma veel mõtlen on see, et kas anda sellele, kes tuleb ja ütleb, et "ole hea mees viska kümnekas, mul on HÄDASTI õlut vaja". et kas see on ka tingimuste seadmine? andsin suvel ühele õlle raha, rohkem pole küsitud.

Võibolla peaks isegi neile ka andma, sest esiteks Jumal ei ole meile öelnud, mis tingimustel me anda ei tohi ja teiseks ega sinu tõttu tal see õlle joomata niikuinii ei jää. See, kuidas ta sinu abi kasutab, on tema enda otsus. Sina oled oma kohuse täitnud.

siin iirimaal korraldatakse palju tanava korjandusi kyll haiglatele, lastekodudele,alkoholist vabanemise seltsidele jms.
seega hea voimalus.aga mustlastele ma kyll ei anna,neil on raha nagu raba,kerjamine on neil litsalt kultuuri osa.

...Leidsin lõpuks Kaubahalli trepil ühe kössitava vanamammi, automaatselt läks käsi tasku, kus rahatäht oli mammit juba paar nädalat oodanud ja poetasin selle vaikselt talle sülle. Süda läks kohe soojaks, kui asi tehtud sai.

kuskil on öeldud ka seda, et kui raha annad, siis maini sealjuures ka Jumalt. seda kohta mul praegu leida ei õnnestunud, et kuidas seal see täpselt kirjas oli aga endale jätsin meelde nii: "Jumal õnnistagu sind!"

Mis on muutunud 1,5 aastaga?
Enam kerjuseid ei "vali", krabiseva saavad kõik, kes teele satuvad. Viimasel ajal on nendeks just vanamammid ja annetuskastid lastekodudele (nn "viinaninasid" pole kohanud, kokkusattumus? ). Isegi kui nädala peab 75.- üle elama, annetan 25.- sellest ära. Minul on palju inimesi, kes mind aitaksid, neil pole aga kedagi.
Ning olen märganud, et mida rohkem annetan, seda rohkem 1) tuleb endal raha sisse, 2) jääb raha kuu lõpus üle (asi, mida üliõpilastel tavaliselt ei juhtu ). Ülejäägi saab jälle annetustesse panna ning nii see raha ringleb.

GEM kirjutas:

Ning olen märganud, et mida rohkem annetan, seda rohkem 1) tuleb endal raha sisse, 2) jääb raha kuu lõpus üle (asi, mida üliõpilastel tavaliselt ei juhtu ).

Kui sina annetad, kuid samal ajal saad rohkem tagasi, siis peab ju kellegi või millegi arvelt seda tagasi tulema? Aga kelle või mille? Kas nende kes ei anneta?

Üks asi on anda kellelegi tuttavale, kuid need kes kerjavad kuskil ... Suurem osa kerjuseid mängivad meie emotsioonidega ja kõditavad meis tunnet "küll ma olen ikka hea inimene".ehk siis toidavad inimese egoismi.

Tuli meelde üks kirjanik, kes rääkis, et kuskil Saksamaal ta kohtas kerjust ja hakkas temaga rääkima. Ja selgus, et selle kerjuse sissetulek annetustest on palju kõrgem kui keskmine palk ...

Miks peab miski tulema millegi arvelt? Ressursid pole piiratud Maailm on piiritu, seega sellel, mis tuleb, pole piiri

Mis siis et mõne tänavakerjuse sissetulek on suurem kui mõne teise palk. Samas mõne teise tänavakerjuse sissetulek on nii väike et tuleb ots otsaga kokku. Kui inimene ühel või teisel põhjusel on enesele võtnud kerjuse ameti, siis las peab seda. See on osa talle antud valikuvabadusest. Iga vaene inimene ei hakka kerjuseks. See kes hakkab, teeb seda põhjusega mida ta ise kõige paremini teab. Kas tuleb ta seepärast hukka mõista või oleks endale parem kerjust mõista? Igal inimesel, kes kerjusest mööda läheb, on samuti valik - kas anda talle midagi või ei. See valik määrab ära selle, kes see kerjusest mööduja antud hetkel olla tahab - kas kerjusest rikkam ( - tal on nii palju raha et saab lubada mõne penni loovutamise) või sama vaene nagu kerjus ise. Kas helde annetaja või kokkuhoidlik ihnuskoi või veel midagi muud. Meie teod peegeldavad seda, kes me antud hetkel oleme

Rikkus ja vaesus on inimese mentaliteedi küsimus nagunii. Rikas kes läheb pankrotti, saab valida kahe viisi vahel kuidas seda olukorda näha - kas ajutist rahalist põhjaskäiku või püsivat vaesust. Sellest mentaliteedist sõltub see, kas ta tulevikus kogub uuesti rikkusi või jääbki vaeseks. Samas mõni inimene, kel palju raha ja vaese mentaliteet, võib elada suuri rikkusi omades samuti väga vaestes ja kasinates tingimustes...

Hea on tunda end hästi ja kui kerjusele raha annetamine tekitab endas parema tunde kui kerjusest niisama möödumine, siis soovides end võimalikult hästi tunda, oleks mõtet kerjusele veidi raha annetada. Kui kerjusest niisama mööda kõndimine tundub parem tegu ja annab parema enesetunde, siis oleks rumal oma raha kerjuse peale raisata kui selle eest saaks omale midagi paremat osta.
Kumb see kahest teguviisist inimese ego upitab, on raske öelda, sest ühel juhul tunned end hästi kuna mõlemal juhul usud et nii on parem nii kerjusele kui endale

Kui aga valida variant mis endas halvema enesetunde esile toob (ükskõik, kas selleks teoks on siis raha andmine või raha mitte andmine), on inimene lihtsalt masohist hahahaaa

egoism või masohism, selles on küsimus

Siiri kirjutas:

Miks peab miski tulema millegi arvelt? Ressursid pole piiratud Maailm on piiritu, seega sellel, mis tuleb, pole piiri

Maailmas ei ole tasuta lõunaid. Ning meil siin Planeedil on ressursid piiratud.
Ning kuna jutt käis konkreetselt rahast ja selle andmisest kerjusele, siis raha on siiski veelgi piiratum vahend. Ei tohiks trükkida katteta raha. Kuid üheks meie majanduskriisi põhjuseks on see, et suuremal osal rahal ei ole katet. Nad on lihtsalt paberitükid.
Seega peab tulema see üleliigne raha kellegi arvelt ...

Ja üldse annetamine ja heategevus ....
Igasugune annetamine toob paratamatult endaga kaasa ... õpitud abituse.
No näiteks, inimene on näjane. Sellega kaasnevad ülal loetud emotsioonid pluss veel meeleheide. Nii kaua kui ta tegeleb ainult nende kaasnevate emotsioonidega, nii kaua ta ei saagi süüa. Kui emotsioonid kaovad siis saab kogu mõtte energia rakendada sellele, et võiks lõppuks ka sööma hakkata ja kas või läheb lööb esimese inimese maha ja sööb lihtsalt ära. Kui väga äärmustesse minna.

Nii kaua kui näljased lasevad enda emotsioonidel ruulida, ei hakka nad ise mitte kunagi süüa otsima. Näiteks sina kindlasti annad näljasele leiba? Vot, see näljane kasutab enda emotsioone, sinu emotsioonidega mängimiseks, et kuidas siis nii saab kui ei aita teist inimest ja ta ei hakka mitte kunagi söögi otsimisele mõtlema.
Või suure näljahäda korral, massimeedia toob meie tubadesse surevad lapsed, mehed ja naised ning siis "hea" inimesel hakkab neist hale ja ta teeb midagi, et neid aidata. Ehk sisuliselt muutub ta lihtsaks kelneriks kes tassib näljasele sööki ette.
Aga kaua jaksatakse kelnerit mängida? Kui nähakse, et need näljased ei viitsi ise söögi heaks midagi teha. Siis toimub jällegi emotsioonides muutus. Tekkib teatud viha, üleoleku tunne ja enam ei söödeta neid näljaseid, keda "head" inimesed ise õppetasid niisama süüa saama. Ja jällegi surevad inimesed nälga ....
Aga kui emotsioonid sealt ümbert ära võtta näeks pilt välja nii - "hea" inimene tõdeb, et vot inimene on näljas ja annab näljasele kala asemel õnge.

Muidugi, siin saab veel arutleda, et kas aitamine on üldse hea tegu, sest nii aidates võetakse ära inimese enda õppetund. Sest kõige parem on ikka see, et las näljane ise mõtleb kuidas ja kust süüa saada. Ja kui hakkama ei saa, siis no ise on süüdi, et on nii loll ja las sureb nälga.

Muidugi teine asi on siis kui näljane ISE küsib selge sõnaga, ilma emotsioonidel mängimiseta, et palun abi. Siis on ainult, minu arust, kohustus teist inimest aidata.
Kuid siis tuleb anda abi, mitte raha.

Pealegi, valitseb maailmas tasakaal. Saad täpselt nii palju kui annad. Kuskil see ei kogu intresse. Aga kui juba saadakse rohkem kui antakse, siis see on minu jaoks parasiitlus.
_________________

Ja kõigele lisaks, ei ole vaja materdada oma Ego`t. Eesti keeles tähendab Ego - Ise. Ei ole vaja materdada ega alla suruda enda Ise`t. Meie Ise on meie selgroog. Kui inimene peksab enda Ise`t või surub seda maha või laseb kellelgi teisel seda teha, siis tagajärjeks on see, et inimese füüsiline selg hakkab valutama ...

Kui inimene hoolitseb enda Ego ehk Ise eest, siis see ei ole isekus ehk egoism.
Isekus ehk egoism on liialdamine. Kuid kõik liialdamised ei tule kellelegi kasuks.

Meie isiksus on seotud meie Ise`ga ehk Ego`ga. Meie erilisus on seotud meie Ise ehk Ego`ga.

Mina Olen Ise

Tsiteerin: :

Muidugi, siin saab veel arutleda, et kas aitamine on üldse hea tegu, sest nii aidates võetakse ära inimese enda õppetund

ja kuna keegi meist ei tea kellel milline oppetund kasil.. *(sest õppetunde võib olla erinevaid, eks), siis tulebki välja et kui tunned et sulle oleks parem anda, siis anna ja kui tunned et sulle on parem mitte anda, siis ära anna
suhted on vastastikused ja igal asjal on põhjus. Sellel, miks sinu tee selle kerjusega on ristunud, miks sa just selle teeotsa sel kindlal kellaajal valisid ja mitte mõne muu, on oma põhjus.

Võib olla on kerjusel vaja kerjamise kogemust mingi ajani. Saamise ja mittesaamise kogemust jne. Ja võib olla on sinul vaja andmise ja mitte andmise kogemust Ning sobival ajal satutegi teie kaks kokku Ükskõik millise valiku kumbki teist teeb, annab elu vajadusel võimaluse samasarnase olukorra kordumiseks

hea ja halb on niivõrd suhtelised mõisted et olen viimasel ajal hakanud arvama et need sõltuvad 100% tajujast. Kuna teiste inimeste arvamusi on seinast seina, siis igale inimesele enesele loeb ikkagi see, mida ta oma südametunnistuse järele teeb. Seega ei saa öelda et kerjusest möödumisel oleks üks ja ainus korrektne toimimisviis. Igale oma ja see lisabki elule võlu - valikute vabadus Ehk vabadus valida erinevate valikute vahel. Üks ilus ütlemine walschi raamatust, mis mulle meelde jäi, kõlas nii:

See mille mõistad hukka, mõistab sinu hukka. Ja mille üle mõistad kohut, selleks saad ühel päeval ise.

Oma siiani elatud elule tagasi vaadates näen et vähemalt see teine lause on küll 100% toimiv

Tsiteerin: :

Pealegi, valitseb maailmas tasakaal. Saad täpselt nii palju kui annad. Kuskil see ei kogu intresse. Aga kui juba saadakse rohkem kui antakse, siis see on minu jaoks parasiitlus.

kui kehtiks printsiip et saad nii palju kui annad, siis ei saaks eksisteerida parasiitlust (=saad rohkem kui annad)
igaüks kes midagi saab, on midagi selle heaks teinud. Maailmas valitseb tasakaal, ju see siis on osa sellest tasakaalust. Ja nii palju kui ma lugenud olen, siis need raamatud, mis kirjeldavad rikkuse omandamise protsessi, soovitavad kõik tungivalt anda heategevusse ja heldelt.. Need rikkad inimesed, kelle läheduses ma elan, omades ülisuuri summasid, annetavad päris korraliku koguse sellest regulaarselt erinevatele heategevuslikele organisatsioonidele. See on osa tasakaalust - pane raha voolama ühes suunas ja teiselt poolt tuleb rohkem juurde. Lihtsalt osad inimesed oskavad rahadega ümber käia ja osad ei oska. Igaüks ei tahagi õppida ja siis kerjab ühel või teisel moel. Küll ta ka kuangi õpib, kui kerjamisest kõrini saab. Ja nagu Piiblis öeldakse: küsi ja sulle antakse, nii tegelikkuses ongi. Kes küsib kopikat, see saab selle. Kes tahab miljonit, sellele antakse ka see miljon (eeldusel et tal on usku selle saamisesse).

ehk siis sinu väljendit kasutades: kes küsib kala, saab kala ja kes küsib õnge, saab õnge. Kala kerjates võib tekkida inimese elus murdepunkt ja tal saab sellest mingil hetkel kõrini. Ja siis teeb ta silmad lahti ja hakkab otsima lahendust, mis annab parema enesetunde.. Ning hetkel mil ta ise TAHAB lahendust, lähevad ta silmad lahti ning inimene avastab et näe, sel teisel tegelasel on õng ja ta on seeläbi iseseisvam ega sõltu enam teiste andmistujudest Ning siis hakkab see kalaküsijagi õnge tahtma. Ja see antakse talle

Aga mis kasu näed sa õnge toppimisest sellele kes palub sinult kala, mida sul juhtumisi ka kotis juhtub olema ja ilma milleta sa elad sama hästi ära kui sellega..? Kas arvad et kedagi saab õpetada kui ta selleks veel valmis pole? Et mis kriteeriumide järgi sa otsustad, mis teisele just see õige asi on?

Mulle täna just öeldi - "see ongi lahe,et sa küsid selliseid küsimusi vahele, et sa ei saagi teisiti,kui pead ise vastuse endast otsima"

Ehk siis ma õpetan inimesi õnge kasutama, et ta ise saaks omale kala püüda.
Minul ei ole "hea" inimese komplekse, et ma pean kedagi aitama.
Kui abi küsitakse, siis ma annan talle just sellist abi nagu tal minu silmis vaja läheb.
Ning minu silmis läheb inimesel rohkem vaja õnge kui kala.

Pealegi, kui inimene on jõudnud sinnani, et ta kerjab, siis see on tema tegude tagajärg.
See kui keegi, tema eest lahendab ära toidu probleemi, ei pane inimest mõtlema ega oma probleemidega tegelema. See süvendab temas õpitud abitust.

No ok. Lähen kerjusest mööda ja annan raha. See tekitab minus küll hea tunde, et küll ma olen hea inimene, kuid samas, on mul sellest inimesest kama. Ma maksin talle selle eest, et ma saaksin tunda ennast "hea" inimesega, kuid samas on mul ükskõik temast. Lisaks selle rahaga ma ostan ennast mingist süütundest vabaks.

2008 aasta jõulude paiku oli üks lugu mehest (vist oli ta nimi Urmas), kes elas talvel kuskil metsas telgis. Mingid noored tegid korjanduse ja suure meediakära saatel korjati raha, et mahele osta vagunelamu.
Mis sellest lõpuks aga sai? Vastastikune süüdistuste loopimine, mida alustas just see, keda aidati. Temale ei antud õnge vaid anti kala. Sai kala kätte ja ikka oli lõhkise küna ees.

Või see juhus, kus mu kodulinna ärimees andsi ühele tüübile, kes elas bussis, tööd ja elamispinna. Kuid jällegi lõppes see sellega, et tüüp ei olnud siiski mingi töötaja. Jällegi, talle anti kala ehk lahendati tema eest probleemid, kuid ta ise ei õppinud sellest mitte midagi.
Ja neid näiteid on küllalt. Kunagi ma arvasin, et see ütlus "Ükski heategu ei karistamata" tähendab seda, et sellel kes abistas olid mingid lootused ja ootused abistatava käitumisest ja siis kui abistatav ei teinud nii, siis oli abisaaja abistaja jamades süüdi.

Nüüd aga leian, et enamikul juhtudel tähendab see, et "Ükski heategu ei karistamata" seda, et inimene (abistaja) ei saa teise inimese (abisaaja) eest tema probleeme lahendada. Kui ta seda üritab teha, siis ta saab litaka elult.

ma pole kunagi pidanud kerjusele raha andmist mingi probleemi lahenduseks aga igal teguviisil on 2 poolt ja andmisest on eelkoige kasu andjal selleks et ise saada, tuleb anda. Ja anda saab seda, mis on. Anda voib raha, armastust, hea sona voi veel midagi muud voimalusi on palju

koige suuremad andjad on selles mottes koige suuremad egoistid, kuna nad teavad et saavad koik antu kuhjaga tagasi Mitte kyll samalt inimeselt vaid muid radu pidi. Maailm lihtsalt toimib sedasi. Sest andes saadame endast valja signaali et meil on seda palju. Ja kus on, sinna tuleb alati juurde. Sedasi see maailm kord toimib. Samuti kerjuse puhul saadab kerjus endast valja signaali et tal on millestki puudus. Ja sedagi antakse talle juurde olukordade naol, kus ta saab edasi puudust tunda.

Vanemad annavad lastele ja on lapsigi, kes kukuvad parast vanemaid syydistama et ei antud piisavalt. Ent samas kas see takistab vanemat andmast voi last vastu votmast?


Inimene ei saa kunagi teise inimese probleeme lahendada. Igayks lahendab omad olukorrad ikka ise. Aga. naiteks see Urmase lugu oli heaks naiteks molemale poolele. Ja kuna kogu see asi toodi avalikkuse ette, siis said ka need kes lugu jalgida viitsisid, sellest omad jareldused teha.

Mina arvan et tanapaeva yhiskonnas voiks igale inimesele, kes seda soovib, olla soe elukoht pesemisvoimalusega, sook laual ja riided seljas, miinimumtasemel. Kahjuks meie riik seda ei paku valja vaatamata rohketele maksudele mida inimestelt igatpidi kokku korjatakse. Kui inimene on siia ilma syndinud, siis voiks talle olla elementaarsed eluspysimise voimalused alati olemas. Sealt edasi oleks toesti igayhel voimalus edasi liikuda nagu soovi on. Praegune olukord tagab selle ainult lastele (voi arvad et nemad voiksid ka igayks oma eest voidelda?), edasi pole enam kellegi asi kuidas ja kas hakkama saad voi kylmud lihtsalt tanaval kusagil kringliks..

Kõik on tore ja lahe. Ja ka mina mõtlesin kunagi nii. Andsin kerjusele mõned kroonid mis taskus olid ja kui tuli keegi kuskil küsima 25 krooni ja sellise jutuga, et jääb nii palju bussisõidurahast puudu jne.jne.
Kuid mis ma panin tähele, mida rohkem ma andsin, seda rohkem tuldi küsima ja seda rohkem ma olin väsinud. Tundsin, et minust kaob energia.
Kuni ükskord, ma sain ennast vaadata kõrvalt andmise ajal ja see mida ma nägin ei rõõmustanud mind. Ma lekkisin energeetiliselt täiega.

Peale seda ma otsustasin igasuguse sellise "abistamise" lõpetada. Ei anna enam kala vaid ainult õnge ja õpetan ka õnge kasutama.

Ja nüüd ma tean, kui ma kõnnin kuskil ja kui keegi tuleb mult midagi paluma või kui mul tekkib mõte, et peaks kellelgi midagi andma, siis tähendab, et ma lekkin jälle ja ma pean lekke kohad sulgema.

mina eriti tihti kerjuseid ei kohta vaatamata sellele et neid siinkandis palju on ja iga kord pole sularahagi taskus nii et ... annan siis kui on ja kui tahtmine tekib

Tana hommikul juhtusin Koraanist lugema sellist kohta:

(36:47-48) And then they are told:give alms from that which God has given you,the unbelivers say to the faithful:"are we to feed those whom God can feed if He chooses? Surely you are in glaring error,"

Minu arusaama jargi kasib Koraan annetada ilma kaalutlemata kas see kasu toob kerjajale, muidu jah noustun sellega et igale kerjusele polegi see raha koige oigem lahendus.

Ma arvan, et see pole ka päris õige, et ilma kaalutlemata anda lausa, sest mis saab siis variandist, kui inimene mõni päev tunneb, et EI TAHA anda ehk teisisõnu ei taha ennast suhestada kerjusega olles andja rollis, vaid näiteks soovibki pigem olla mõnikord nagu õpetaja, nagu Raul ütles, andes kätte juhtnöörid, kuidas too ise tegutsema võiks hakata. Olen nõus, et kõik peaks käima vastavalt sisetundele, kuidas individuaalselt soovitakse ennast suhestada mingi olukorraga. Ise jätan üldjuhul andmata siis, kui näen ilmselget manipuleerimist - a la mõni naine on väikse lapse kaasa võtnud kerjamisele, keda siis vahetustega jagatakse

Kindlasti tuleb siin ka see point välja, et kui teha midagi sunduslikus korras (kuna pühakiri nii ütleb), siis ei too see ka mingit kasu andjale, nagu see külgetõmbeseaduse korral tooma peaks.