salat (palve) - arusaamad 2009

viimased arutelud palve teemal ei ole ilmselt enam kuigi päevakohased kuna tundub, et mitmetel meist on vahepeal toimunud arusaamistes suur edasiminek, maailmapildi laienemine ja mis kõik veel

seega kuidas palvetate?

enda kohta esialgu niipalju, (et olen ringiga tagasi jõudnud sellesse arusaamisesse, mis oli enne moslemite (?) kommetega tutvumist,) et kõik, mis on füüsiline, ei ole palve juures oluline (nt asend või palve suund). ainuke füüsiliselt oluline asi on see, et oleks hea ja mugav olla, et saaks vaimsele küljele keskenduda.
seega minu arusaamine on see, et kui koraanist jääb mulje, et palvega seoses räägitakse füüsilisest, siis on tegemist metafooride või valesti tõlgendamisega.

üks huvitav salm ka koraanist, mis seda mõtet toetab:

29:45 Recite what is inspired to you of the Scripture, and hold the communion, for the communion prohibits evil and vice; but certainly the remembrance of God is the greatest. God knows everything you do.

loen siit välja, et remembrance of God on kõige olulisem / olulisem kui communion.

kui aga siia lisada veel sellised salmid:

20:14 “I am God, there is no god but Me, so serve Me and hold the communion for My remembrance.”
62:9 O you who believe, if the communion is called to on the day of assembly, then you shall hasten towards the remembrance of God, and cease all selling. This is better for you, if you only knew.

siis selgub, et communion ongi for the remembrance of God.
seega kui konstantselt Jumalast mõelda / Jumalaga suhelda, siis see ongi nagu konstantne communion. (mis iseenesest on ütlematagi loogiline )
seega võiks isegi nii öelda, et communion on mingis mõttes nagu algajatele uskujatele, et nad harjuksid Jumalaga suhtlema ja Tema peale mõtlema ja jõuaksid lõpuks selleni, mis on the greatest ehk pidev remembrance of God.

samas ma ei taha sellega nüüd seda öelda, et "mitte algajad" communioni pidama ei peaks.
on selge, et meil ei ole võimalik koguaeg otseselt ´Jumalat mäletada´ ja communion on kindlasti omal kohal. st teatud aegadel tuleb Jumalaga suhtlemiseks endale spetsiaalselt aega võtta.

11:84 And to Midyan was their brother Shu’ayb, he said: “My people, serve God, you have no god besides Him, and do not give short in the measure and weight. I see you in prosperity, and I fear for you the retribution of a day that is surrounding.”
11:85 “And my people, give full measure and weight with justice, and do not hold back from the people what is theirs, and do not roam the land corrupting.”
11:86 “What will remain for you with God is far better if you are believers. And I am not a guardian over you.”
11:87 They said: “O Shu’ayb, does your communion order you that we leave what our fathers served, or that we do not do with our money as we please? You are the compassionate, the sane!”


mulle jaid mingist ajast silma varsid 11:84-87

kus inimesed kysivad oma sonumitooja, shu'aybi kaest et kas tema "salat" kasib neid jatta selle, mida nende isad teenisid..

Kui votta salat tahenduseks link/yhendus, siis mina naen siin et ilmselgelt oli tegu nn "kanaldajaga", kes oma yhenduse (kanalduse) kaudu Jumalaga sai infot ja instruktsioone selle kohta, kuidas on parem toimida. Koik need kasud mis alates 11:84 shu'ayb ytles, tulid seda teed pidi tema suu labi inimesteni

sealt edasi shu'ayb vastas:

11:88 He said: “O my people, do you see that if I am on clear evidence from my Lord, and He has provided me with good provision from Him, then I would not want to contradict by doing what I am deterring you from. I only want to fix what I can, and my guidance is only with God. To Him I place my trust, and to Him I repent.”
11:89 “And my people, let not your hatred towards me incriminate you that you suffer the fate of what afflicted the people of Noah, or the people of Hud, or the people of Saleh; and the people of Lot were not far off from you.”
11:90 “And seek forgiveness from your Lord then repent to Him. My Lord is Merciful, Loving.”


tapselt nagu kanaldajad, kelle tekste ma lugenud olen, soovitab ka koraan luua ise omale see yhendus/link/kanal Jumalaga. ja see pole sama, mis palve (araabia keeles dua)

aga muidu see artikkel on ka paris hea salat ja selle eri aspektide kohta
http://free-minds.org/salat-Hamed

mille mottest sain ma aru nii, et salat moodustavad koik need head teod, mida Jumal on inimkonnal kaskinud teha (a la vaeste toetamine, oiglus, ka Koraani lugemine jms, mis oma olemuselt tekitavad meid hea enesetunde ja annavad meile voimaluse olla endaga rahul) (noh pohimotteliselt koik see ,mis meie nn vibratsioone tostab ja Jumala omadele lahemale viib), tulemuseks on see, et oleme roomsamad, Jumal ja Jumalale tanulik olemine pysib alati meeles, ehk siis need teod on vahendiks Jumala meelespidamisel ja nagu Tarmo juba oma postituses mainis - Jumala meelespidamine ongi koige tahtsam..


praktikas on minu puhul asi nii, et viimasel ajal hakkab Jumal yha tihemini meeles pysima (algul laks ikka meelest kui olukorrad keeruliseks laksid), tuju on sellest paris positiivne, rahu ja tasakaal on yha tihedamini kaaslasteks Kui Jumal meeles pysib, siis pole absoluutselt hirme ega muid jamasid.. Aga vahel kahjuks ka ununeb ja siis keerab elu natuke metsa poole jalle . Onneks kogu selle harjutamisega on edusammud siiski naha, sest mingil hetkel kui end jalle nii vaga positiivselt ei tunne, tuleb meelde mille suunas ryhkida ja siis saab juba suht kerge vaevaga oma motted korrastada ja positiivsele lainele haalestuda nae, jalle pohjust roomustamiseks

Jaa Just! Vastuseks Tarmo küsimusele, mina palvetan ka samamoodi, nagu sa kirjeldasid Enam ei pööra liigutustele tähelepanu ja suhtlen Jumalaga mõtetes nii tihti kui meelde tuleb. Mediteerimine on midagi sarnast, ma kujutan ette. Nagu Siiri ütles: kõik, mis tõstab vibratsioone nö

palve ja meditatsiooni erinevust on kirjeldatud nii, et palve ajal sina räägid Jumalale, meditatsiooni ajal aga kuulad, mida Jumal sulle räägib

Mingist hetekst joudis minuni arusaamine et Jumal raagib meiega pidevalt. Motete vaigistamine meditatsiooni naol on hea viis seda kuulda. Aga yldiselt on nii et kui argata ules oma uimast (ja ei pea silmas magamist vaid justnimelt elamist nagu labi une) ja hakata tahelepanu poorama asjadele mis meiega juhtuvad, siis naed et Jumal suhtleb meiega paevad labi. Igale kysimusele vastatakse paris kiiresti - oska ainult seostada. Vastus kysimusele voib tulla labi mone ytluse, mis teise inimese jutust korva jaab helisema.. labi teatud filmiloigu, mis just oigel ajal ette satub, labi paari laulusona, mis korvu kumisema jaab jne jne.

Aga yha rohkem olen joudnud arusaamisele et salat pole palve vaid yhendus Jumalaga. Kahesuunaline suhtlus Ja kuna Jumal on meile lahemal kui meie kaelaveen, siis yhenduse loomiseks ei ole vaja poorduda kusagile endast valjapoole vaid pigem enese sisse Intuitsioon, inspiratsioon jms on ikkagi inimese enda see olevad nahtused, mille allikaks on Jumal.

Samas salat nii nagu traditsiooni jargijad seda teevad, polegi nii paha variant. Mis iganes tekitab tunde et oled lahedal Jumalale, on hea & positiivne kogemus Miks mitte Palju parem kui yldse mitte mingit tahelepanu Jumalale poorata ja arvata et teda pole voi et ta on meist kaugel-kaugel. Koik teed viivad Jumala juurde, iga rada on omal kohal inimese jaoks, kes selle valinud on Ja Jumal on alati temaga, olenemata rajast