Kylgetombeseadus. Miks me siia ilma syndisime. Abraham-Hicks jargi..

Ei uju nad kuskil ringi. Kõik mõtted tulevad sinust.

No lööd haamriga vastu näppe. Oled koba. On ju negatiivne
Aga kui sa selle selgeks saad, siis enam ei löö vastu näppe
Vägagi positiivne. Õppisid haamriga töötama ja haiget kah enam selle tööriistaga ei saa

Nii on ka kõigi negatiivsete mõtetega.

ujub haamer kuskil ringi..

st ta lihtsalt on. kuskil. kui on onne, siis leiab selle, kui ei, siis ei leia yhel juhul on leidmisroom + uued oskused ja teisel juhul voiks naiteks roomustada terveksjaanud sormede yle hihi molemal juhul olen mina voitja

Siiri kirjutas:

Kylgetombeseadus ytleb: "See, mis on enda sarnane, tuleb ligi/tommatakse ligi."

Minu arust külgetõmbeseadus nii küll ei toimi. Sest miks ma peaks endale külge tõmbama seda mis mul juba on?
Näiteks, kui võtta kaks magnetit, kus on + ja - poolused ja proovida neid kahte magnetit + poolega üksteise vastu panna, siis nad ju hoopis tõukuvad üksteisest eemale. Aga + ja - poolused tõmbuvad.
Või elekter. + ja + kui ühendada, siis ei juhtu midagi aga kui + ja - ühendada siis tekkib säde/ elekter.
Planeedi seadused, ehk loodusseadused kehtivad kõigile ja kõigile kes või mis on seotud selle Planeediga.

Miks siis näiteks negatiivne inimene nagu ise tõmbab omale igasugust jama külge? Või miks siis läbinisti positiivse inimesega juhtub igasuguseid "häid" asju?
Võimalusi on palju.

Üheks võimaluseks on see, et inimene on ise silmad sulgenud ja ta elab enda loodud illusoorses maailmas, kus valitseb ainult üks poolus ja kus teine poolus ei ole oodatud.

Seega minu arust me tegelikult tõmbame endale ligi ainult vastandeid. Et õppida. Ja kui üks ja sama ikka ja jälle tuleb, siis ei ole inimene mitte midagi õppinud ja peab kordama ja kordama kuni saab selgeks. Või avab silmad.

Hannah kirjutas:

Tekkis selline huvitav küsimus pähe Kui me kõike endale mõtetega ligi tõmbame, siis kuidas seletada sellist asja, et vahel meie suured hirmud ja pabistamised ei lähegi reaalsuseks? Kardame näiteks kohutavalt ja põeme nädalate viisi ning sisendame endale, et raudselt kukkusime eksamil läbi või raudselt kaotame nüüd kohe-kohe töö või lähme riidu selle või selle asja pärast sõbraga (ühesõnaga mida iganes) ja läheb hoopis vastupidi?

Ma leidsin täna vastuse oma sellele küsimusele, mille ma ammu aega tagasi küsisin Tegelikult oli see vastus mul kogu aeg silme all, aga täna taipasin ära Ma sain aru, et asjad lähevad vahel vastupidi just sellepärast, et meid õpetada ja meile näidata, et ei ole vaja ette pabistada enne, kui selleks vajadust ei ole Ehk: asjad pole kunagi nii hullud, kui nad esmapilgul paistavad! Imelik küll!! Mul on ELU AEG niimoodi alati läinud. Mida rohkem pablan, seda kergemini välja kukub Seega peaksin ma olema juba ammu selle peale tulnud Aga jah....tänu ühele huvitavale kogemusele, mis minuga hiljuti juhtus, ma sellest viimaks aru saingi Ilus õppetund.

jah, ongi et inimesed keskenduvad selle aja, mil saaks rahus oma elukogemust nautida, pabistamise peale. Ja umbes 99% asjadest, mille parast pabistame, ei saa iial reaalsuseks

Mina olen ka juba ammu votnud omaks elustiili et kui probleemi ei ole (antud hetkel), siis ei pabista niisama. Ja kui olukord kaes, kyll siis miski lahenduse ikka leiab. Nii jaab negatiivsete tunnete tundmise aeg miinimumi ja elu hoopis teised varvid